[muuseumipapa]

Mina isiklikult leian, et iga mosse-siksi emexist päästmine on liiga laialivalguv ja saavutamatu eesmärk, et seda tõsiselt võtta. Olgem ausad, sulametallist nad kõik on tulnud ja selleks tagasi ka peavad saama, see on täiesti normaalne.

Ma olen kaugel sellest, et kritiseerida Järva-Jaani meeste tegemisi, aga ilmselt on mingid valikukriteeriumid neilgi, või võetakse tõesti iga viimane kui pakutud auto vastu? Kui jah, siis juhul, kui alates homsest kõik inimesed oma autod emexi asemel sinna veavad, siis saaks põllumaa õige kähku kaetud, aga kui palju sellest ettevõtmisest oleks kasu vanatehnikakultuurile? Tulevikus asja uuriva ajaloolase jaoks pole vahet, kas ta uurib 1000-t säilinud siksi või ühtainsat, mille juures on märge, et seda oli kunagi väga palju, info kogus on sama.

Lihtsalt päästmise ja kogumise mõttes tasuks vast keskenduda haruldasemale kraamile ning lähtuda põhimõttest, et vanal autol on väärtus eeskätt taastatuna-sõitvana, mitte paneelmajade vahel roostetavana. Hetkel on näiteks 01 juppe veel laialt saada, härra Ardi Soovikul on Rapla lähedal terve põllu suurune junkyard jne, samas on tegemist juba üle 25 aasta vanuse mudeliga. Loogiliselt arutledes peaks lugupeetud musta numbri komisjon ägama kopikaomanike taotluste koorma all, kas pole?

Ehk päästmine on tore, aga kaugemaks eesmärgiks pole ju roostetava vanaraua lõpuni roostetada laskmine, vaid muuseumikorras tehnika (see, kumb on parem, kas restaureerimine või konserveerimine, on juba teine diskussioon).

Kordan veelkord, see sõnavõtt pole mõeldud kriitikana, vaid üleskutsena diskussiooniks selle üle, milline osa vahenditest tuleks suunata tehnika kogumisele ja milline osa säilitamisele-taastamisele. Minuarust on see teine pool koguaeg kuidagi tähelepanuta jäänud.

Lp Jesper! Olen Sinuga ühte meelt. Mõningaid seisukohti vast siiski täpsustaksin. Oli aeg kui otsisime (võtsime vastu) vaid tuletõrjetehnikat. Selle tegevusega seondus aga ka info muu tehnika saadavuse kohta. Ja mingil hetkel tekkis mõte vana nõukogude tehnika kogumiseks. Varjupaiga nimi lisandus alles möödunud aastal - ristiisaks meie kaasfoorumlane TAR. Ning nüüd oleme tõesti juba sellises seisus, et võtame vastu (Te lugesite õigesti: võtame vastu!) isendeid valikuliselt. Ikka sellise põhimõtte järgi, et võimalikult lai mudelite skaala oleks esindatud. Anname endale aru, et kõiki Eestis kasutusel olnud automarkide mudeleid niikuinii koguda pole võimalik, seepärast on järgmiseks projektiks võimalikult paljudest erinevatest GAZ 51/63 mudelitest tulmenäituse ülesseadmine. Selline ettevõtmine muuseumitöös täiesti aktsepteeritav. Ehk siis lihtsamalt öeldes - näitame külastajatele eksponaate sellises seisus, millises meil nad õnnestus hankida. Aastas oleme suutelised 1-3 isendit ka korrastama vähemalt sellele tasemele, et nendega ülevaatus läbida ja kuskilt kümne sammu pealt ei oleks väga valus vaadata. Ülejäänud jäävad paremaid aegu ootama ehk siis tõesti samasse seisu kui paneelmajade vahel olevad liigikaaslased. Ja tõesti võib juhtuda ka nii, et mõni neist isegi oma lõpuni roostetamist meie juures kahjuks ootama jääb ...
Osaleksin heameelega sellises vahendite jagamise diskussioonis kui vaid oleks, mida jagada. Arvan, et teen õigesti kui ei hakka lahkama meie praktiliselt olematute vahendite teemat. Või miks peakski keegi toetama mingisuguse väikese huvigrupi hobiga tegelemist? Kui ei jõua, ära tegele. Aga võta näpust! Heatahtlikud kaasfoorumlased korraldavad korjanduse ja asi jätkub. Lisaks kutsuvad veel ka Pealtnägija. Ja kui nüüd peale saadet on tulnud üksjagu pakkumisi, siis kuidas ma võin/saan mitte vastu võtta järjekordset annetust, mis tulnud puhtast südamest ja sooviga, et just see isend peaks tehnikaajaloo jäädvustamise tarbeks varjupaigas säilitatama? Mis puutub aga markide ja mudelite säilitamise vajalikkust tehnikamuuseumis - see on hoopis teine jutt ja seda peaksid arutama hoopis teised instantsid.