05-05-2005, 18:58 PM
Kui juba selline helitehnika teema, siis kirjutaks ka 1960..80 aastate makkidest.
Nôukogude kassetimakid ,eriti varasemad 3..4. kvaliteediklassi
seadmed, paistavad silma ülima ratsionaalsuse nimel loodud
tehniliste lahenduste poolest (analoogselt sapakaga, mis samuti
vägagi uuenduslike ja huvitavate lahendustega silma torkab). Näiteks polnud mitmetel seadmetel
salvestatava programmi jälgimiseks muud, kui salvestusnivoo-
indikaator, sest madalsagedusvôimendi lülitati ümber kustutus-
ja eelmagneetimisvoolu generaatoriks. Mingil makil (vist \"Legenda 401\") oli vôimalus kassetikujulise raadio kasutamiseks (kui kellelgi
on pilte vôi infot sellise asja kohta, vôiks kirjutada). Peale selle
kasutati patareide säästmiseks vôimsusvôimendi väljundtrafo
mähiste ümberlülitamist ja lindi kiirust 2,38 cm/s (tavaline on
4,76 cm/s).
Leidus ka vastupidist lähenemist, näiteks kasutati \"Vesna 306\"
mootori sageduse stabiliseerimiseks lülitust, mis sisaldas sama palju detaile, kui kolmandik ülejäänud makki. \"Vesna 201 stereo\"
oli vist esimene, milles leidus müratasandi (ja sama mootor, mis
mudelis 306). Tasandi tööpôhimôte oli lihtne : lülitus môôtis kôrgete helide taset signaalis ning kui tase oli kôrge, lasi need läbi, kui madal, siis piiras sagedusriba ülevalt poolt. Vesna makkidesse ilmus vist ka esimene vastassuunas pöörlevate
toonvôlli hooratastega lindiajur ja autostopp. Viimane koosnes
impulsside andurist peale keriva pooli ratta küljes ja lülitusest, mis lülitas mootori impulsside puudumisel välja.Paremates lindimakkides kasutati samuti autostoppi, kuid see rakendus kas lindi pingutuse kadumisel, lindi eemaldumisel magnetpeast vôi lôppu kleebitud fooliumriba saabumisel. Môned makid vôimaldasid kasutada kaugjuhtimispulti (juhtmega), mis tavaliselt komplekti ei kuulunud (kui kellegil pult on, vôiks kirjutada). Tavaliselt juhiti
lindimakke pööratavate nuppude (Jupiter, Astra, Jauza ) ,klahvide (Aidas, Dnepr, Daina, Nota) vôi kangide (\"Sonata 304\") abil.
Näiteks \"Orbita 303\"(-l(see makk oligi vist peamiselt selleks tehtud)) oli kinoprojektori helisünkronisaator.
Makkide struktuurist niipalju, et tüüpiliselt koosnesid nad
lindiajurist, toiteosast , universaalvôimendist, salvestusnivooindikaatori juhtlülitusest, kustutus- ja eelmagneetimispinge generaatorist (sagedus 40..65 kHz) ja sisendpingejagurist. Viimane oli vajalik mikrofonist (pinge 1..3 mV), teisest makist, telekast, grammofonilt, elektrimuusikariistalt (kôik 250 mV), raadiost (20 mV), ja traathäälingu vôrgust (15 V) saadud pinge sobitamiseks universaalôimendi sisendiga.
Nôukogude kassetimakid ,eriti varasemad 3..4. kvaliteediklassi
seadmed, paistavad silma ülima ratsionaalsuse nimel loodud
tehniliste lahenduste poolest (analoogselt sapakaga, mis samuti
vägagi uuenduslike ja huvitavate lahendustega silma torkab). Näiteks polnud mitmetel seadmetel
salvestatava programmi jälgimiseks muud, kui salvestusnivoo-
indikaator, sest madalsagedusvôimendi lülitati ümber kustutus-
ja eelmagneetimisvoolu generaatoriks. Mingil makil (vist \"Legenda 401\") oli vôimalus kassetikujulise raadio kasutamiseks (kui kellelgi
on pilte vôi infot sellise asja kohta, vôiks kirjutada). Peale selle
kasutati patareide säästmiseks vôimsusvôimendi väljundtrafo
mähiste ümberlülitamist ja lindi kiirust 2,38 cm/s (tavaline on
4,76 cm/s).
Leidus ka vastupidist lähenemist, näiteks kasutati \"Vesna 306\"
mootori sageduse stabiliseerimiseks lülitust, mis sisaldas sama palju detaile, kui kolmandik ülejäänud makki. \"Vesna 201 stereo\"
oli vist esimene, milles leidus müratasandi (ja sama mootor, mis
mudelis 306). Tasandi tööpôhimôte oli lihtne : lülitus môôtis kôrgete helide taset signaalis ning kui tase oli kôrge, lasi need läbi, kui madal, siis piiras sagedusriba ülevalt poolt. Vesna makkidesse ilmus vist ka esimene vastassuunas pöörlevate
toonvôlli hooratastega lindiajur ja autostopp. Viimane koosnes
impulsside andurist peale keriva pooli ratta küljes ja lülitusest, mis lülitas mootori impulsside puudumisel välja.Paremates lindimakkides kasutati samuti autostoppi, kuid see rakendus kas lindi pingutuse kadumisel, lindi eemaldumisel magnetpeast vôi lôppu kleebitud fooliumriba saabumisel. Môned makid vôimaldasid kasutada kaugjuhtimispulti (juhtmega), mis tavaliselt komplekti ei kuulunud (kui kellegil pult on, vôiks kirjutada). Tavaliselt juhiti
lindimakke pööratavate nuppude (Jupiter, Astra, Jauza ) ,klahvide (Aidas, Dnepr, Daina, Nota) vôi kangide (\"Sonata 304\") abil.
Näiteks \"Orbita 303\"(-l(see makk oligi vist peamiselt selleks tehtud)) oli kinoprojektori helisünkronisaator.
Makkide struktuurist niipalju, et tüüpiliselt koosnesid nad
lindiajurist, toiteosast , universaalvôimendist, salvestusnivooindikaatori juhtlülitusest, kustutus- ja eelmagneetimispinge generaatorist (sagedus 40..65 kHz) ja sisendpingejagurist. Viimane oli vajalik mikrofonist (pinge 1..3 mV), teisest makist, telekast, grammofonilt, elektrimuusikariistalt (kôik 250 mV), raadiost (20 mV), ja traathäälingu vôrgust (15 V) saadud pinge sobitamiseks universaalôimendi sisendiga.