05-05-2005, 20:01 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-05-2005, 20:06 PM ja muutjaks oli künnimees.)
Natuke selle aja vôimenditest.
Pôhimôtteskeemide järgi vôib jagada kolmeks :
1)kahepolaarse toitega diflülituses sisendastmega
2)ühepolaarse toitega
3)stabiliseeritud toitega.
Esimesed olid üldjuhul vôimsamad , 25..50 w, aga kui difastme,
vôimsusvôimendi lülituse vôi toiteallikaga midagi juhtus ja
kaitselülitust polnud (vist ainult \"Brigg 001\" oligi) küpsesid kôlarid alalisvoolu toimel ära (endal kurvad kogemused \"Radiotehnika u-010 stereo\" ga, kui sildvôimendiks (oleks tulnud 100w RMS 8-oomisele kôlarile) tahtsin ehitada). Teist liiki vôimendid jätavad
kôlari mistahes (v.a kondeka valepidine ühendus vôi lühis) rikke korral terveks ning vajavad ühe polaarsusega toitepinget (näiteks autoraadiotes +12V) , kuid kôrgematel sagedustel hakkab
kondensaator vôimendi ja kôlari vahel tunda andma. Ka maksab
selline 10 000 mkF X 63 detail umbes paarsada krooni. Samuti ei taga seade ôlgade sümmeetriat jôudeolekus (reguleerimisel seatakse umbes pool toitepinget, vastavalt voltmeetri ja reguleerija täpsusele). Kolmandate eelisteks on väiksem RMS
ja PMPO erinevus , toiteploki kondensaatorite väiksem mahtuvus
(järelikult ka hind) ning parameetrite väiksem sôltuvus vôrgupingest (220v 240v peale üleminek ei anna midagi juurde).
Suurimaks puuduseks on suure ja raske radiaatoriga jôutransistor
stabilisaatoris ning mônevôrra väiksem kasutegur ja
ilmselt ka töökindlus. Ülejäänu osas erinevusi praktiliselt pole :
eelvôimendid saavad stabiliseeritud +/- 12..18 V, peale neid
on tämbri ja filtrite blokk, siis kuulamistugevuse regulaator
ja vôimsusvôimendi, milles on tükike lülitust väljundtransistoride kaitseks väljundi lühise eest. Mônedel on väljundnivooindikaator ja
lülitus salvestise vahetuks kontrollimiseks eraldi salvestus- ja taasesitusvôimendit sisaldava makiga töötamisel.
Ise olen ehitanud ja katsetanud paarikümmet skeemi (loomulikult
ka uuemaid, näiteks 2 X 70 W vôimu mikroskeemidega TDA 7294),
küpsetanud kogu elektrooniliste seadmete katsetamise käigus ära kusagil 20..40 detaili ning ehitanud \"Raduga 201\" skeemi ainetel (sai forsseeritud 16W kusagile 40 kanti) \"Radiotehnika U-101 stereo\" osadest senini töökindlaima seadme (9. klassi lôpupeol, töötas öö läbi täiskoormusel 2 oomise kôlariga) .
Pôhimôtteskeemide järgi vôib jagada kolmeks :
1)kahepolaarse toitega diflülituses sisendastmega
2)ühepolaarse toitega
3)stabiliseeritud toitega.
Esimesed olid üldjuhul vôimsamad , 25..50 w, aga kui difastme,
vôimsusvôimendi lülituse vôi toiteallikaga midagi juhtus ja
kaitselülitust polnud (vist ainult \"Brigg 001\" oligi) küpsesid kôlarid alalisvoolu toimel ära (endal kurvad kogemused \"Radiotehnika u-010 stereo\" ga, kui sildvôimendiks (oleks tulnud 100w RMS 8-oomisele kôlarile) tahtsin ehitada). Teist liiki vôimendid jätavad
kôlari mistahes (v.a kondeka valepidine ühendus vôi lühis) rikke korral terveks ning vajavad ühe polaarsusega toitepinget (näiteks autoraadiotes +12V) , kuid kôrgematel sagedustel hakkab
kondensaator vôimendi ja kôlari vahel tunda andma. Ka maksab
selline 10 000 mkF X 63 detail umbes paarsada krooni. Samuti ei taga seade ôlgade sümmeetriat jôudeolekus (reguleerimisel seatakse umbes pool toitepinget, vastavalt voltmeetri ja reguleerija täpsusele). Kolmandate eelisteks on väiksem RMS
ja PMPO erinevus , toiteploki kondensaatorite väiksem mahtuvus
(järelikult ka hind) ning parameetrite väiksem sôltuvus vôrgupingest (220v 240v peale üleminek ei anna midagi juurde).
Suurimaks puuduseks on suure ja raske radiaatoriga jôutransistor
stabilisaatoris ning mônevôrra väiksem kasutegur ja
ilmselt ka töökindlus. Ülejäänu osas erinevusi praktiliselt pole :
eelvôimendid saavad stabiliseeritud +/- 12..18 V, peale neid
on tämbri ja filtrite blokk, siis kuulamistugevuse regulaator
ja vôimsusvôimendi, milles on tükike lülitust väljundtransistoride kaitseks väljundi lühise eest. Mônedel on väljundnivooindikaator ja
lülitus salvestise vahetuks kontrollimiseks eraldi salvestus- ja taasesitusvôimendit sisaldava makiga töötamisel.
Ise olen ehitanud ja katsetanud paarikümmet skeemi (loomulikult
ka uuemaid, näiteks 2 X 70 W vôimu mikroskeemidega TDA 7294),
küpsetanud kogu elektrooniliste seadmete katsetamise käigus ära kusagil 20..40 detaili ning ehitanud \"Raduga 201\" skeemi ainetel (sai forsseeritud 16W kusagile 40 kanti) \"Radiotehnika U-101 stereo\" osadest senini töökindlaima seadme (9. klassi lôpupeol, töötas öö läbi täiskoormusel 2 oomise kôlariga) .