06-05-2005, 11:47 AM
Raadiod ja raadiogrammofonid tunduvad olevat olnud ainukesed tööstustoodangu esemed NL-s, kus mudelite valik oli lai, uuenes igal aastal ja tööd lasti teha ka disaineritel, mitte ainult inseneridel. Siseeehitus oli muidugi unifitseeritud, ja mida aeg edasi, seda rohkem. Mehhaanikaosad ja elektroonikaplokid olid samad või väga sarnased. Ökonoomne ja mõistlik lahendus tegelikult.
Raadioseadmete stiilset disaini kohtab küll ainult 1960ndateni, sealt edasi domineerib sovjeetlik üheülbalisus ja ilmetus. 70ndatest algav kandilisuse-trend on küll kah läänest kopeeritud, aga võiks oma erilise kohmakuse tõttu olla huviobjekt omaette, kuid seda pigem negatiivse äärmuslikkuse näitena.
Ka Kurtna laadal - vabandust, restauraatorite päeval- võis lettidel näha just enne-70 aastate raadioid. Praegu veel on nii, et üsna õigustatult rändab 70ndate-80ndate NL koduelektroonika massiliselt prügimäele, aga võib arvata, et varsti on ka pildid neist vaid kollektsionääride kogudes.
Ülaltoodud artiklis mainitud transistorraadiod olid peamiselt just see hilisem toodang, millel polnud praktiliselt mingit stiili (kui esimesed spidolad välja arvata) ja ka mudelite valik oli väike. Ameerikaliku disainiga Vef Turist oli tegelikult lampraadio ja pärit kah 60ndatest.
Põnevamate näidetena NL raadiotööstusest võiks lisaks disaini ja suurushulluse tippudele Zvezda 54 (tegelikult otsene koopia Excelsior 52st) ja Mir 54, ära märkida ka erilisi kombaine: televiisor+raadio+grammofon (Belorus 5), raadio/lintmakk (Neringa); tavalisest omapärasemaid lahendusi on kasutatud ka klassikalisel raadio+grammofon skeemil, näiteks Daugava 55-l on grammofoniseade paigutatud mitte ülaossa, vaid alla, klapina avaneva raadioskaala taha, Estonia4-l on gramofoniosa raadio kõrval ja käib sahtlina välja. Luksuspillidele tehti ka kaugjuhtimispulte ja lisakõlareid.
Sellised nüansid pakuvad huvi muidugi ainult friikidele, normaalne inimene vaatab ikka ainult seda, kas vana asi on ilus, korralik ja stiilne.
Raadioseadmete stiilset disaini kohtab küll ainult 1960ndateni, sealt edasi domineerib sovjeetlik üheülbalisus ja ilmetus. 70ndatest algav kandilisuse-trend on küll kah läänest kopeeritud, aga võiks oma erilise kohmakuse tõttu olla huviobjekt omaette, kuid seda pigem negatiivse äärmuslikkuse näitena.
Ka Kurtna laadal - vabandust, restauraatorite päeval- võis lettidel näha just enne-70 aastate raadioid. Praegu veel on nii, et üsna õigustatult rändab 70ndate-80ndate NL koduelektroonika massiliselt prügimäele, aga võib arvata, et varsti on ka pildid neist vaid kollektsionääride kogudes.
Ülaltoodud artiklis mainitud transistorraadiod olid peamiselt just see hilisem toodang, millel polnud praktiliselt mingit stiili (kui esimesed spidolad välja arvata) ja ka mudelite valik oli väike. Ameerikaliku disainiga Vef Turist oli tegelikult lampraadio ja pärit kah 60ndatest.
Põnevamate näidetena NL raadiotööstusest võiks lisaks disaini ja suurushulluse tippudele Zvezda 54 (tegelikult otsene koopia Excelsior 52st) ja Mir 54, ära märkida ka erilisi kombaine: televiisor+raadio+grammofon (Belorus 5), raadio/lintmakk (Neringa); tavalisest omapärasemaid lahendusi on kasutatud ka klassikalisel raadio+grammofon skeemil, näiteks Daugava 55-l on grammofoniseade paigutatud mitte ülaossa, vaid alla, klapina avaneva raadioskaala taha, Estonia4-l on gramofoniosa raadio kõrval ja käib sahtlina välja. Luksuspillidele tehti ka kaugjuhtimispulte ja lisakõlareid.
Sellised nüansid pakuvad huvi muidugi ainult friikidele, normaalne inimene vaatab ikka ainult seda, kas vana asi on ilus, korralik ja stiilne.