[eberhard]

Panen selle teema lõppu kah oma küsimuse:
Ehk vanemad inimesed teavad, kuidas nõukaajal tekkisid need pikad pikad garaazikoperatiivid, nii ~3*6m suuruste boksidega?

Alustada tuleks sellest, et nõukaaegse autotoodangu tagasihoidlike mahtude tingimustes hoidis Nõukogude riik ja kaitseministeerium oma silma peal ka erasektori masinapargil. Vaatamata sotsialistlikule ideoloogiale saadi aru, et erasektori käes püsib masin kauem kui autolaenutuskodades mida 60-datel ja kuulu järgi isegi 70-date alguses peeti. Silm oli erasektori masinatel hellalt peal mitte armastusest töötajate töiste säästude eest muretsetud sõidukite pärast, vaid ikka võimalikku sõjaohtu silmas pidades mil prakiliselt kõik autod ja mootorrattad oleks pikema jututa rekvireeritud. Loomulikult saadi aru sellestki, et auto säilib paremini, kui ta seisab garaažis ja teda ei kasutata talvel. Siit saigi alguse riigi poolt maa (aga mitte ehitusmaterjalide) eraldamisega toetatud laialdane garaažide ehitus 60-datel, 70-datel. Ehitati individuaalgaraažide rivisid (põhiliselt Tallinna kesklinnas), kuid prevaleerisid ikka garaažikooperatiivid mitmesugustel Tallinna mägedel. Garaažikooperatiivi sai üldjuhul \"kõva rebimisega\" ametiühingu otsusel või kohaliku TK kaudu-TK sokutas oma limiiti arvestades kooperatiividesse vajalikke seltsimehi. Kooperatiiv tähendas seda, et inimesele kuulus ainult osak kooperatiivis, garaažiboks oli talle kasutada antud ja kui teatud aja jooksul (uut) autot ei soetatud, siis võis kooperatiivi liikme kooperatiivist välja arvata-maksta talle peopeale osak ja kellegi autoomaniku asemele võtta. Eks siin töötas kooperatiivi esimehe ja tema õukonna määrimine ning olid omad kavalad skeemid garaažibokside ostuks-müügiks ja TK elimineerimiseks, aga need skeemid pole enam aktuaalsed nii et vaevalt huvi pakuvad.
Graažikooperatiivi uute liikmete vastuvõtt -väljaarvamine käis kõik kohaliku RSN TK kinnitusel.
Nõukogude ajal maksis garaažiboks pea uue auto hinna!