31-08-2005, 12:11 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 31-08-2005, 12:18 PM ja muutjaks oli valdo.)
-Rotu- Kirjutas:njah, samahästi v6ix k6ik plastikust teha
Aastal 2005 võid Sa plastiku kohta nii öelda, mitte aga aastal 1946.
Nimelt plast astus tunnustatud autovalmistusmaterjalide hulka alles kusagil 1970ndatel aastatel ja sageli veelgi hiljem. Veel 1970ndate aastate autodel puuduvad reeglina suured plastist keredetailid, kõik osad tehti endiselt terasest. Tolle aja plastid olid väga varmad vananema, päikese käes oma struktuuri muutma, painduma, murenema jne. Me kõik teame ka nt 1980ndate aastate Ford Sierrade armatuurlaudu, mida päike kipub hävitama...
Mul oli lapsena 1970ndate alguspoolel üks suur plastist mängu-veoauto, mis seisis välitingimustes liivakastis. Mäletan selgelt, kuidas mõni aastat vana mänguauto läks päikese mõjul rabedaks ning murenes üsna kergelt pisikesteks kildudeks
Mis puudutab 1940ndate aastate autotööstuse plastmasse, siis tollal oli olukord veelgi hullem ehk valik veelgi kasinam. Peamine ja ka pea ainus plastiliik, mis ei murenenud kergelt, oli N.Liidus tollal karboliit. Seda valmistati kaseiinist. Maakeeles seletatult - piimast/kohupiimast
Ning tollal valmistatud karboliitosade (nt Pobi armatuurlauaplast, Volga rool) hävimisega oleme me täna püsti hädas, sest materjal on väga lagunemisaldis ning kapriisne. Ning seda olukorras, kus plastist valmistati vaid mõõtmete osas väikeseid osi! Lisaks karboliidile oli tollal olemas ka eboniit, kuid see kõlbas oma rabeduse tõttu vaid roolide, armatuurlaua nuppude vm kompaktsemate ja \"paksemate\" detailide tegemiseks (nt GAZ 51-l).
Samas puidust valmistati tõldu juba sajandeid tagasi ning õigel hooldamisel ja katuse all hoidmisel peab puit vastu ka mitu aastakümmet.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.