[pen.skar]

Kes seal veel tehnika matmisega tegeles! Kui mõõdeti ja mingi masin käest võeti, ajasid ta reale ja katsusid nagu essusest rattast kaugemale saada... Kooritud pinnase jms matmine käis nii, et kallutasid ettenähtud kohta maha. Kui enam ei mahtunud, ajasid teraga DT-75 käima(traktorist oli selle ammuilma sinna maha jätnud) ja lükkasid nii kuidas oskasid, koomale ja sai jälle maha panna. Samas, kui olid evakueeritud külas vaikselt, siis natukese aja pärast mõni uks ikka vaiksel käginal lahti läks ja eideke välja vahtis- siin ma sündisin ja elasin. Mirnõi Atomi pärast end enam mujale surema ei lase viia.
Kõige rohkem hämmastas mind see, et humalapõlde hariti väikeste roomiktraktoritega usinalt edasi. Sööta toota polnud vaja, sest kariloomad olid hukatud. Kas oli see humal nii kallis või ainus jäänud sissetulek ja loodeti et sügiseks on jama möödas? Täitsa võimalik, et hiljem humalapallid jõudsid meiegi õlletehastesse...
Ega kohalikke ei informeeritud ka eriti. Kui külamehel küülikud lõppema hakkasid ja meie dosimetrist naljaviluks tundla puuri pistis, siis lugemit vaadates sai naljatuju imekähku otsa...
Kahju, et esmaspäeva õhtuse ETV saate Tsernobilist unustasin vaadata, tea kas seda kuidagi neti abil näha saaks? Film on film, kaameraga mees ei jõua kõikjale ja kõige vajalikumal momendil kohal olla. Väga meeles inimtühi tuledesäras linn, kui meie rong öösel kohale jõudis. Selline vaikus, et teisest linnaäärest rohutirtski oleks kuulda olnud. Piki raudteed rida kollaseid Stalowa Wola laadureid kuskilt toodud ja kedagi ootama pandud.