[stihl]

Nonii, mu lgp vanarauahuvilised, garaazhirotid ja töötoasemud...
Otsustasin sis oma viimase aja projekti kah pisut tutvustada.

Leidsin ta aasta 2003 suvel puhtjuhuslikult Kuldse Börsist.
Sirvides kõigepealt, nagu alati, vanaautorubriiki, nägin kuulutust, et müüa Ford Capri 1969a ja muidugi tormasin kohe kohale.
Hinnaks küsiti alul 5000.-, siis 3500.- ja lõpuks 2000.- krooni, mis tänasel hetkel võib küll odav tunduda, kuid tollal niiväga polnudki....
Müüjal olid ilmselt näpud põhjas.
Tormasin, selles mõttes, et oma varasemas elus on mul Ford Capri juba kord olnud - kahjuks kaotasin ta noorusrumaluse tõttu, sõites kihutades, ja siledate talverehvidega, vastassuunavööndisse ning purustasin ta täiesti.
Anyway, kuna Capri oli ka minu jaoks selleks ajaks muutunud "A car you always promised yourself", siis lõime käed, ja paari tunni pärast olin treileriga juba müüja juures tagasi. Teekond kodugaraazhi võis alata. Seal on ka kohe pärast ostu tehtud need allpool olevad fotod.





Juhiiste on päris naljakas:



Ilmselt on istmepõhi täiesti sodiks istutud.
Juhikoht on aga väga sheff ja pure 60ndad, s.o. suht lihtne, uppunud "kellad" ja ei midagi üleliigset, rool kuulub ilmselt omaaegse tuuningu valdkonda:



Ülejäänud istmed paistavad olevat enam - vähem:



Küljejoon on üks põhjusi, miks see auto mulle meeldib:




Auto lähiajaloost on niipalju teada, et u. 10a tagasi (nüüd juba 13a.) on ta Soomest toodud ja kuna tol ajal kehtis EV-s veel tollimaks, siis ilmselt sel põhjusel (liig kallis, noh) jäigi asi ostjal vormistamata, ja masin seega ka registris pole.
Ehk, teisisõnu projekt on siiani paberiteta. Aga see mind täna ei heiduta...

10a oli ta lihtsalt hoovis seisnud - treilavints sai igal juhul tõsise proovi, et teda sõna otseses mõttes, maa seest, kätte saada. Viimased 3a minu kuivas garaazhis olnud.

Kohe ei olnud teda võimalik tegema hakata, kuna pooleli oli parasjagu Alfa 75 taastamine ja plaanis veel ka üks vanemat sorti kroomstangedega Jaguar Eestisse tuua ja korda teha.
Tänaseks on mõlemad Caprit "segavad asjaolud" lõpetatud (nii Alfa, kui Jaguar on valmis, ja just nii valmis, kui üks vana itaallane ja inglane olla saavad...) ja mõte liigub vägisi selles suunas, et Capri uuesti käsile võtta...

Põhja alt on asi ikka täiesti "teesõel" :



Kapoti alt samuti, pidurivõim paistab "läbi paistvat":



Auto ei ole puutumata jäänud ka omaaegsetest tuunijatest, ning jõuallikaks on vahele pandud Pinto, oli ta ju Kentiga võrreldes tõsine samm edasi. Vabalthingav õhufilter täiendab seltskonda:



Kuna kerenumbri järgi selgub, et originaalmootor peaks olema 1600 High Compression (ehk siis, teisisõnu Kent), siis ilmset Pintol tuleb ette võtta jalutuskäik kuhugi mujale...

Projekti eesmärk ongi ta korda teha täpselt selliseks, nagu ta tehaseväravast välja veeredes oli, ning tänapäevasid lahendusi kavatsen kasutada minimaalselt - näiteks jalaga pumbatav klaasipesu saab selles autos autehnikasaavutuseks olema...  ( hea muidugi, et tal üldse selline asi, nagu klaasipesu, ette nähtud on...)

Mootoriks saab olema originaalne 1600 Kent ( mida veel esialgu, tõsi küll, kahjuks mul ei olegi... ) ning käigukastiks neljakäiguline originaal manuaalkast. Sierralt viis käiku oleks küll ahvatlev, aga käigukangi asendit muuta ei taha, niiet jääb ära.
Pidurid, ma loodan, rahuldavad mind täiesti - ikkagi vaakumvõimendiga ja esisillas kettad - enamusel 60ndatel polnud tollal sedagi. Tagaots on tal ilmselt üsna kerge, niiet see pisike trummel, mis sääl praegu on, samuti jääb.

Kellade (enamusel Capridest oli lihtsalt ju kaks suurt kella - sellel on lisaks veel tahhomeeter, õlirõhu andur ja eraldiseisvad bensiininäidik + temp näidik) ja vaakumvõimendi põhjal otsustades, kipun arvama, et tegu on omaaegse päris hea varustusega autoga. Samas, muidugi ei ole välistatud, et kõik see stuff on hiljem peale tõstetud.
Otsingud omaaegsetes Fordi tehasereklaamides ja dokumentides igal juhul jätkuvad...

Kange himu on muidugi kasutada kõiki omaaegseid luksvarustuse elemente: vinüülkatus, kroomkatuseliistud, FM raadio jne. Arvan, et võimaluse piires need asjad kõik ka tulevad, kuidagi pean ka mina, kes ma alati ja kõikjal originaali propageerin, oma tjuuninguvajadusi rahuldama...

Projekti kalkulatsioonid hakkavad peaaegu valmis saama - ja olen otsustanud, et üle 50 tuhande eegu kulutada ei taha. ???
Miks?
Lihtsalt sellepärast, et minu töö maksab ka midagi, ja ümbruskonna (Euroopa) müügisaitidelt selgub, et ~6000.- euriga on võimalik soetada endale suht korralik ja vähesõitnud eksemplar.

AGA, nagu ütleb üks tuntud inglise hobirestaureerija Mark Evans: öelge rahvas, who has had more fun, kas see mees, kes ehitas sajatuhandese auto, või see, kes ostis selle....

Või mis Teie arvate...?