03-02-2006, 11:45 AM
Tunnen Muusemipapale ja kogu Eesti vanatehnikahuviliste seltskonnale selle kurva sündmuse puhul kaasa.
Mis silmade lahtihoidmisse puutub, siis meil kõigil on loomulikult 10 paari silmi alati kogu perimeetri ulatuses lahti aga... alati see ei aita. Eesti peal ringi liikudes näed Sa reeglina eelkõige just teede läheduses seisvat tehnikat, mis ei ole hoonete taha peidetud või muul viisil varjatud. Arvestades Eesti taludena laiali olevat hajaasustust on see aga murdosa tehnika seismise võimalikest paikadest.
Kui nt kusagil on talu, mis asub läbisõiduteedest kaugel ning mille sissesõidutee läheb ainult selle talu juurde, siis sinna ei satu ma oma rännakutel ju üldse! Ja ma ei tea, mis seal seisab või ei seisa. Kuna tavaliselt on see ümbrus + talu + tee sel juhul ka eravaldus, siis ei ole mul ka mingit põhjust sinna minna. Sel juhul on ainsaks allikaks teadasaamiseks sealkäinute sõbrad/tuttavad, kes võivad teada, et kodanikul on selline asi vedelemas, ta sellega midagi ei tee ja et see võiks vanaraua asemel huviliste kätte sattuda.
Täpselt sama kehtib taluhoovide kohta, mis avanevad läbisõiduteede poole vaid ühe küljega - mis tagapool on, seda ei tea me keegi.
Palju aitab ringikäimine aegadel, mil puud lehes ei ole, aga ka see jätab ma julgeks öelda et 70-80% või enamgi seisvat tehnikat varju.
Aga ka vedelevat tehnikat jääb järjest vähemaks. Kui ma 1990ndate keskpaigas hakkasin sihiteadlikult Eesti mõisaid läbi käima ja jäädvustama, siis oli tavaline pilt, et taluhoovis seisid/vedelesid GAZ-51-d, LAZid, PAZd TA-d jms - neid oli lausa igal sammul. Kui nüüd Eesti peal ringi käia (ega ma oma mõisatejäädvustamistegevust lõpetanud ei ole), siis on neid ikka kordades vähem! Nt Hermanni mõisa läheduses veel 2000.a. vedelenud kaks GAZ-51 olid selleks sügiseks sealt kadunud.
Mis silmade lahtihoidmisse puutub, siis meil kõigil on loomulikult 10 paari silmi alati kogu perimeetri ulatuses lahti aga... alati see ei aita. Eesti peal ringi liikudes näed Sa reeglina eelkõige just teede läheduses seisvat tehnikat, mis ei ole hoonete taha peidetud või muul viisil varjatud. Arvestades Eesti taludena laiali olevat hajaasustust on see aga murdosa tehnika seismise võimalikest paikadest.
Kui nt kusagil on talu, mis asub läbisõiduteedest kaugel ning mille sissesõidutee läheb ainult selle talu juurde, siis sinna ei satu ma oma rännakutel ju üldse! Ja ma ei tea, mis seal seisab või ei seisa. Kuna tavaliselt on see ümbrus + talu + tee sel juhul ka eravaldus, siis ei ole mul ka mingit põhjust sinna minna. Sel juhul on ainsaks allikaks teadasaamiseks sealkäinute sõbrad/tuttavad, kes võivad teada, et kodanikul on selline asi vedelemas, ta sellega midagi ei tee ja et see võiks vanaraua asemel huviliste kätte sattuda.
Täpselt sama kehtib taluhoovide kohta, mis avanevad läbisõiduteede poole vaid ühe küljega - mis tagapool on, seda ei tea me keegi.
Palju aitab ringikäimine aegadel, mil puud lehes ei ole, aga ka see jätab ma julgeks öelda et 70-80% või enamgi seisvat tehnikat varju.
Aga ka vedelevat tehnikat jääb järjest vähemaks. Kui ma 1990ndate keskpaigas hakkasin sihiteadlikult Eesti mõisaid läbi käima ja jäädvustama, siis oli tavaline pilt, et taluhoovis seisid/vedelesid GAZ-51-d, LAZid, PAZd TA-d jms - neid oli lausa igal sammul. Kui nüüd Eesti peal ringi käia (ega ma oma mõisatejäädvustamistegevust lõpetanud ei ole), siis on neid ikka kordades vähem! Nt Hermanni mõisa läheduses veel 2000.a. vedelenud kaks GAZ-51 olid selleks sügiseks sealt kadunud.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.