31-03-2006, 21:23 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 31-03-2006, 21:25 PM ja muutjaks oli denis23.)
Kirjutan teemal mida ei ole vist kõigidele huvitav...
kunagi millalgi väga ammu, millal oli veel väga noor sain maitsta natukene meremehe kutset mis jättis unustamatu jälje minu südames. mulle see ei maitsnud, kuid mälestus jäi mul sellest kogu elust.
Too oli raske ning segane aeg. Tohutu monster NLiit oli kokkuvarisenud ning sellega kokku oli varisenud tohutu monster: nõukogude kalalaevastik, mille koosseisus oli 4000 suurt ookeanilaeva. minule jäi pilt selle kolossumi viimastest hetkest. 1992 aasta septembris astusin mina esimest korda läti traaleri tekile. Elasime laeval mitu nädalat, ning lõpude lõpuks oli imelik tunne et see vist ei saagi kunagi merele minna. naljahambad juba visati nalju selle kohta et laeval vist on betoonist alus.Oli raske üleminekuaeg nign kõike oli puudu: toit, kütus, mootoriõli. Seda viimast ootasime kõige kaua. Kuid lõpude lõpuks kai äärde sõitsid kaks suurt veoautot kastides olid vaadid sildiga "Castrol" ning järgmisel päeval meie traaler võttis kurssi Riia sadamast Senegali ranniku juurde. Mõni tund hiljem saime teada et laeva sihtpunkt muutus - pidime minema Shetlandi Saarte rannikule. Ma seisin komandosillal ning vaatasin seda kuidas pimeduses hajuvad läti rannakülade tulesid. Järdmine hommik oli üks värvikamast minu elust..mina ärkasin imelikust tundest nagu mingi narkoos. Tulin tekile ning jäi sõnatuks: see oli unustamatu tunne..tuul lained, diislitemürin ning see kuidas tekk käib üles alla ning vasakule paremale. ja ümberringi vesi. tumehallid baltika lained. Ei ole mingit kahtlust ei järgmised neli kuud ei unusta mina kunagi
Kuue päeva pärast läksin ma magama raske tunnega - oli kolmas päev järjest torm ning see oli juba masendav.
Ärkasin kell neli hommikul ning läksin kambuusi tööle. Olin seal kuni kella kaheksani nign siis tõusin ülesse tekile hommilul see pilt oli kõige hiilgavam vist kogu minu elus:
meie laev seisis imeilusas lahes: ümberringi rohelise muruga mäed paistas päike ning ümberringi seisid samasugused traalerid. palju. kümned tükid. kõik kogu horisont kuhu silm ulatus. kõik hommikupäikesega kaetud.
Juhtus niimodi et fotoka mul kaasas polnud ning peale 14 aastat jäid minu mälus ainult ähmased pildid...koos meiega oli tol ajal Shetlandi Saarte ranniku piirkonnas umbes 200 endise NLiitu ookeaani kalalaeva. Enamust neist enam ei ole nii et sellise pilti enam ei näe. Ning kuna ei ole just selline teema mida kõike huvitab ei ole eriti palju säilinud pilte nendest laevadest. aga juhtus niimoodi et ma sain netis juhtumisi selle sama Shetlandi saartel meremuuseumi saidile ning satusin selle galeeriile. Ja see tunne et ma olen 14 aastat nooremaks muutunud. Nii et kohe varsti tulevad pildid
kunagi millalgi väga ammu, millal oli veel väga noor sain maitsta natukene meremehe kutset mis jättis unustamatu jälje minu südames. mulle see ei maitsnud, kuid mälestus jäi mul sellest kogu elust.
Too oli raske ning segane aeg. Tohutu monster NLiit oli kokkuvarisenud ning sellega kokku oli varisenud tohutu monster: nõukogude kalalaevastik, mille koosseisus oli 4000 suurt ookeanilaeva. minule jäi pilt selle kolossumi viimastest hetkest. 1992 aasta septembris astusin mina esimest korda läti traaleri tekile. Elasime laeval mitu nädalat, ning lõpude lõpuks oli imelik tunne et see vist ei saagi kunagi merele minna. naljahambad juba visati nalju selle kohta et laeval vist on betoonist alus.Oli raske üleminekuaeg nign kõike oli puudu: toit, kütus, mootoriõli. Seda viimast ootasime kõige kaua. Kuid lõpude lõpuks kai äärde sõitsid kaks suurt veoautot kastides olid vaadid sildiga "Castrol" ning järgmisel päeval meie traaler võttis kurssi Riia sadamast Senegali ranniku juurde. Mõni tund hiljem saime teada et laeva sihtpunkt muutus - pidime minema Shetlandi Saarte rannikule. Ma seisin komandosillal ning vaatasin seda kuidas pimeduses hajuvad läti rannakülade tulesid. Järdmine hommik oli üks värvikamast minu elust..mina ärkasin imelikust tundest nagu mingi narkoos. Tulin tekile ning jäi sõnatuks: see oli unustamatu tunne..tuul lained, diislitemürin ning see kuidas tekk käib üles alla ning vasakule paremale. ja ümberringi vesi. tumehallid baltika lained. Ei ole mingit kahtlust ei järgmised neli kuud ei unusta mina kunagi
Kuue päeva pärast läksin ma magama raske tunnega - oli kolmas päev järjest torm ning see oli juba masendav.
Ärkasin kell neli hommikul ning läksin kambuusi tööle. Olin seal kuni kella kaheksani nign siis tõusin ülesse tekile hommilul see pilt oli kõige hiilgavam vist kogu minu elus:
meie laev seisis imeilusas lahes: ümberringi rohelise muruga mäed paistas päike ning ümberringi seisid samasugused traalerid. palju. kümned tükid. kõik kogu horisont kuhu silm ulatus. kõik hommikupäikesega kaetud.
Juhtus niimodi et fotoka mul kaasas polnud ning peale 14 aastat jäid minu mälus ainult ähmased pildid...koos meiega oli tol ajal Shetlandi Saarte ranniku piirkonnas umbes 200 endise NLiitu ookeaani kalalaeva. Enamust neist enam ei ole nii et sellise pilti enam ei näe. Ning kuna ei ole just selline teema mida kõike huvitab ei ole eriti palju säilinud pilte nendest laevadest. aga juhtus niimoodi et ma sain netis juhtumisi selle sama Shetlandi saartel meremuuseumi saidile ning satusin selle galeeriile. Ja see tunne et ma olen 14 aastat nooremaks muutunud. Nii et kohe varsti tulevad pildid
Dodge WC52 1943; Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960; Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967, Rover P5B Saloon 1973; Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976
Autod ja blogi.