[valdo]

eks muidugi kere on kõige alus. muu asja võib külge aastate jooksul leida. Kui palju üldse I seeria Pobisid "ühes tükis" säilinud Eestis?

Kui nendeks lugeda autosid, kus on vanatüübiline käigukast ning õli peenfilter tulemüüril (enne 1949 sügist, ca 9500 autot), siis hinnaguliselt 10-20. Kõik vähemal või suuremal määral ümber ehitatud. Mitmed neist rohkem kui minu isend oli.

Peale omaenda säärase isendi olen näpuga katsunud veel seitset sellist isendit. Neist kolm on olnud roostest ärapuretud seisus ning neist ei saanudki enam elulooma, läksid osadeks. Ülejäänud on vähemal või rohkemal määral ringi ehitatud, kuid nende valdajad loodavad nad siiski restaureerida. Ehk siis agregaate/detaile vahetatud, keret ringi keevitatud jms.

Põhjus on lihtne - enne 1950.a. läksid vaid mõned üksikud Pobedad eraisikutele. Esimene Pobeda, mis müüdi eraisikule, oli 1948. dets Paul Keresele müüdu. 1949. algul on ka erakätesse läinud vaid mõned. Ehk siis selle ajastu (1. seeria) autod on kõik vanad asutuste autod või taksod ning läinud erakätesse hiljem läbiruunatuna, millele järgnes tavaliselt põhjalik taastamine/ümberehitamine/kapitaalremont. Ja loomulikult siis uute (tavaliselt 1950ndate lõpu 3. seeria) osadega.

Eraisikute jaoks oli tollal siiski mõeldud Moskvitš 400 (tollase tähise järgi M-400-420), mida toodeti alates 1947. aastast masskogustes. Pobedade vooluliin ja suuremakoguseline tootmine saadi lõplikult ja probleemideta  ju "jonksu" ka alles kusagil 1950. aasta sügisel; nt 1949. aasta autode plekidki on veel mitmetest detailidest kokku keevitatud, kuna suuri stantse polnud.

Pobedade massilisem müük erakätesse algas kusagil 1951.-52., selle ajastu autode hulgas on kindlasti alles ka algsena säilinud heas korras isendeid rohkem. Siis oli vooluliin suurte stantsidega juba täistuuridel käima saadud ning kõik vajalikud asutused olid autodega varustatud, mis võimaldaski neid rohkem ka uutena erakätesse müüa.