15-01-2008, 15:42 PM
Sirvisin http://dea.nlib.ee Saaremaa ajalehe Meie Maa 1942. aastat ja avastasin ühe huvitava nähtuse – juulis-augustis 1942 otsivad inimesed massiliselt taga oma jalgrattaid. Kuulutustes on toodud mark ja ratta raami nr, info eest pakutakse vaevatasu, tavaliselt 20-30 RM, mõnikord ka 50-100 RM.
Peamiselt kuulutavad maainimesed, Kuressaaret on väga harva. Aga üleval on lehed alates nr-st 72, 2. juulist 1942, võib-olla ilmusid Kuressaare kuulutused varem.
Siit siis küsimus, et kas 1941 rekvireeriti meil elanikelt jalgrattad ka mandril või ainult Saaremaal, sest teiste linnade lehtedes ei ole sellist asja märganud. Tartus (Postimees) otsisid inimesed taga oma autosid ja raadioaparaate, aga Viljandis (Sakala) ja Narvas (Põhja Kodu) ei otsitud nagu üldse eriti midagi. Või üritati Saaremaal rekvireeritud jalgrattaid evakueerida ja need läksid seetõttu kaduma?
13. augustil 1942 (alles!) toimus Kuressaare prefektuuris hoiul olevate „rattaraamide“ tagastamine, nii et kõik rattad ei olnud kaduma läinud.
Kusagil vist on sellest kunagi juttu olnud ka, aga praegu ei meenu.
Tegin väikese tabeli ka:
http://www.eag.unicweb.ee/ewrattad-saaremaa1942.html
Trüki-/kirjavigu on marginimedes, võib-olla ka mõnes numbris. Kirjas on nii, nagu lehes oli, mõnel puhul ka õige variant juures. Lõpus kriipsuga on „margita“ rattad.
Päris huvitav läbilõige ühe maakonna ratastest. See ei ole muidugi kaugeltki universaalne terve Eesti kohta, piirkondlikud eripärad loevad palju – mis markidel üldse oli kohalik esindaja, kes neist oli parem ärimees jne.
Kindel liider on Dürkopp, väga levinud on ka Göricke ja ETK. Eesti ratastest on veel päris mitu Saart, aga Aret vist üldse mitte.
Huvitav, et selliseid „tugevaid tegijaid“ nagu Wanderer, Naumann, Brennabor ja Husqvarna on nii vähe. Kas oli esindaja nõrk või siis hind liiga kõrge.
Peamiselt kuulutavad maainimesed, Kuressaaret on väga harva. Aga üleval on lehed alates nr-st 72, 2. juulist 1942, võib-olla ilmusid Kuressaare kuulutused varem.
Siit siis küsimus, et kas 1941 rekvireeriti meil elanikelt jalgrattad ka mandril või ainult Saaremaal, sest teiste linnade lehtedes ei ole sellist asja märganud. Tartus (Postimees) otsisid inimesed taga oma autosid ja raadioaparaate, aga Viljandis (Sakala) ja Narvas (Põhja Kodu) ei otsitud nagu üldse eriti midagi. Või üritati Saaremaal rekvireeritud jalgrattaid evakueerida ja need läksid seetõttu kaduma?
13. augustil 1942 (alles!) toimus Kuressaare prefektuuris hoiul olevate „rattaraamide“ tagastamine, nii et kõik rattad ei olnud kaduma läinud.
Kusagil vist on sellest kunagi juttu olnud ka, aga praegu ei meenu.
Tegin väikese tabeli ka:
http://www.eag.unicweb.ee/ewrattad-saaremaa1942.html
Trüki-/kirjavigu on marginimedes, võib-olla ka mõnes numbris. Kirjas on nii, nagu lehes oli, mõnel puhul ka õige variant juures. Lõpus kriipsuga on „margita“ rattad.
Päris huvitav läbilõige ühe maakonna ratastest. See ei ole muidugi kaugeltki universaalne terve Eesti kohta, piirkondlikud eripärad loevad palju – mis markidel üldse oli kohalik esindaja, kes neist oli parem ärimees jne.
Kindel liider on Dürkopp, väga levinud on ka Göricke ja ETK. Eesti ratastest on veel päris mitu Saart, aga Aret vist üldse mitte.
Huvitav, et selliseid „tugevaid tegijaid“ nagu Wanderer, Naumann, Brennabor ja Husqvarna on nii vähe. Kas oli esindaja nõrk või siis hind liiga kõrge.