[Väravamehaanik]

Natukene ajaloost: kunagi enne esimest Uunikute Talverallit mõtlesime, et kui palju neid üldse oleks kes oleksid valmis oma uunikutega talvel ühte sõitu ette võtma. Ainsaks uunikuks aga oli eelnevate kokkulepete tulemusena Urmas Teearu MB 290, aastast 1936(?), rohkem polnud ühtegi silmapiiril. Seejärel selgus, et Francoys Didõk oma Citroeniga julgeks ka talvel sõita. Üks Vana Volga oli ka. Kuna sellega esmapilgul asi piirduski, siis sai tehtud sellised reeglid, mis võimaldaksid sõita kõikidel, kelle auto mudeli esmaesitlus, oli vähemalt 25 aastat tagasi ja auto võiks olla ikka vähemalt 20 aastat vana. Seega lisandus ka üks 06 ja mõned Mossed. Vähemalt üritus sai toimuda.
Kogu see aastate kehtestamine kestis kuni Sillamäe tanklani, kus istusid mingid maloletnikud ja kibusid suitsu tõmmata ning ootasid noormehi kellega tutvuda. Meiesuguseid nähes tõdesid nad, et "vobsjemta normalnõie parni, no zatsem takie jopnõie masinõ?". Sealt alates saadi aru, et auto vanusest olulisem on kuidagi jopakalt välja näha. Hiljem on kõikvõimalikke aastaid autodele kehtestatud, kuid tulemusi pole see andnud, sest kuidas lähed inimesele ütlema, et tema auto ei vasta nõuetele, kui omanikule otsa vaadates purtsatad hoopistükkis naerma.

Esimese ehmatuse järgselt on inimesed asunud ka tõsisemalt võetavate uunikutega talverallit sõitma, seega oleks minu ettepanek, et võiks uunikute piiri hoida ikka vanemate autode juures, vähemalt mudelite esmaesitluse tasandil. Muidu on maapiirkondades raske võistlejaid kohalikest elanikest eristada...
Mõistlikke piire ületava osalejate arvu juures muidugi eelistatakse vanemaid. Aga üldiselt võiks iga osaleja ise eelistada ikka vanemaid ja seejärel sportlikke liiklusvahendeid, vähemalt minu nägemuses.