[13piisab]

niisiis - kuna endale ehitamisel on vaja õigeid materjale õiges järjekorras ja õiges koguses kasutada, paneks siia oma \"tarkused\":

1) keevitus: ära kuumuta plekki liigselt, muidu plekk \"tõmbab ära\"
2) puhasta-lihvi keevitatud pind ning krundi (pidades meeles, et mehaanilise \"nühkimisega\" aktiveeritakse metallipind, muutes ta vastuvõtlikuks roostele - ka õhuniiskuse mõjul)
2A) firmateenindustes \"joodetakse-tinutatakse\" ka keevitusõmblused üle - ehk keegi oskab seda kommenteerida? Asi ei toimi mitte kolviga, vaid põletiga siis?
EDIT: nimetatakse tegevust \"tinaga pahteldamiseks\"; seda protsessi on kirjeldanud hr Aarne - seal
3) pahtelda - firmateenindustes on reegel: pahtlikiht mitte üle 3mm - hakkab niiskust korjama. Soovituseks veel, et käsitsi ilma sileda klotsita lihvides võib pärast värvimist leida mittevajalikke nõgususi - seda tuleb vältida!
4) värvi alla panin ise ikka veel krunti. Krundi idee on moodustada paksem kiht kui kattevärv (kattevärv on vedelam) - kaitseb paremini. Samas krunt ilma kattevärvita ei kaitse metalli peaaegu üldse (EDIT: kuna tavakrunt jääb poorne; ka vajalik krunt pahtli-värvi vahel, kuna muidu imendub värv kuivades pahtlisse)!!!
5) kivikaitse, kuhu vaja - moodustab samuti paksema kaitsekihi (kantakse peale spetsiaalse püstoliga, mille hind kusagil paarsada krooni - tasub hankida, sama püstoliga saab peale kanda ka \"vedelat korrosioonitõrjet\"). Pind jääb krobeline. Üks kunagi kasutatud kivikaitse oli ERITI hea - moodustas plastmassi-laadse kihi. Kahjuks ei suuda meenutada, mis firma oma oli. Krt!
6) lihvi (1400-1600 vesiliivapaberiga - ehk siis kasuta koos veega! EDIT: 800 paber on \"pinnakale\" tegelikult piisav!) krunt (ka vana värv kergelt) ja ERITI krundi-värvi piirjooned - need ei tohi jääda siledad(läikivad) - see jääb pärast värvilt paistma!!!
7) värv - seda tööd pole suurematel (siledatel) pindadel ise teinud - nõuab oskust ja korralikku püstolit (vene oma sobib vaid krundi jaoks!). Veel vajalik korralik kompressor, niiskusekoguja(d); tolmuvaba ruum (kasta põrand kasvõi veega).
8) värvimise \"ebaõnnestumised\" lastakse üle ülipeene vesiliivaga - ise pole teinud.
9) poleerimine - ei oska kommenteerida. \"Karunahk\" on märksõna. EDIT: nüüd poleerimine ära tehtud, 8/10/03 postituses paari sõnaga mainitud.
10) PÕHI: kasuta \"vedelat korrosioonitõrjet\" - need on firmade vahel suht erinevad - osad kuivavad jäigaks, osad jäävad plastilised (\"Soudalil\" oli vist selline hea kollakaspruun tõrje, mis jäi \"pehme\"). Kindlasti krundi(-värvi) korrosioonitõrje alune pind (nagu kivikaitse puhulgi) - muidu on roosteuss kohe kallal! Põhja keevituskohtade tihendamiseks on soovitav (pärast vedela tõrje kasutamist) peale kanda \"paks korrosioonitõrje-mastiks\" - seda tehakse pintsliga (kuivab kummi-taoliseks).
11) karbid seest: minul veel vene ajast grafiitõli, PARIM pidi olema \"kahurimääre\" (mida kasutati tõesti kahurite konserveerimiseks!). Tänapäevastest vahenditest ei tea kahjuks.

12) Üldist:
a) spray-värvid sobivad vaid müügiks tegemisel ning plastmassi värvimisel (tekitatav värvikiht on üliõhuke ning rooste max ühe talvega väljas).
b) plastmassi värvimisel tuleks kõigepealt kasutada plastmassikrunti (seal on spray näiteks õiges kohas). Ka peaks spray-kivikaitse oma tööd tegema, kuid suurema pinna katmisel on see meeletult kallim! Plastmassi värvimiseks pidi olema ka aineid, mida segatakse värvi hulka.
c) pahtli lihvimisel käsitsi on rangelt soovituslik kasutada mingit klotsi (ülevalpool ka mainitud).
d) keevitus-ja roostekohti lihvi ikka (ketaslõikuri) lihvkettaga - need traatkettad eemaldavad VAID lahtise rooste
e) mõned soovitavad põhjale (paksu)korrosioonitõrje kandmisel seda segada 1:1 vana mootoriõliga - mina nii ei tee (õli lahustab ju eelmiseid tõrje-kihte ning ei lase kogu kupatusel ära kuivada?)
f) .......

parandage-täiendage siis; ka võiks võrrelda eri firmade tooteid - mõnel asja puhul on need ikka väga erinevad!
kui minu tekitatud jaotused on vähegi vastuvõetavad, võiks ju jutule numbrid kah ette panna...

teet,
usub, et praktikale peab eelnema teooria