[keskealinevanur2]

Üheks "tuuninguelemendiks" olid veel plastmassist "kopsikud" kruvidele-mutritele, millele käis "refleksiklaas" kaanena peale. Vastavalt punane või valge - punaste alla käisid valged seibid, valgetele mustad. Automehed kasutasid neid numbrimärgi kinnituskruvide juures, poisikesed oma jalgratastel aga iga võimaliku poldi-mutri all. Maksid nad suurusjärgus 3 kopikat lugu, aga vähemalt alguses olid nad suur defitsiit ja poisikestel kõva valuuta. Valgeid oli veel saada, kuid punaste reflektror-klaasidega oli asi nutusem ja kui üks sõber kinkis mulle sünnipäevaks kolm sellist vidinat, siis oli see kindlasti kõvem kink kui vanaema 5 rubla.

Poisikeste jalgratastel oli veel oluline lisavarustus "krossilenks". Kui tavalised leistangid olid nagu leistangid ikka, siis krossikad Y- või U-kujulised. Krossimootorratastel olid sellised, sealt siis vist ka nimi "krossikas". Ausalt öeldes ma ei tea, milliselt rattamargilt need pärinesid - vaevalt, et neid keegi ise väänas ja kroomis - aga poisikeste seas neid ikka liikus. Hiljem, kui mälu ei peta, olid sellised lenksud juba kokkupandavate "Desnade" "tavavarustuses", kuid siiski veidi teise kujuga ja need polnud siis meie silmis päris "õiged".

Noh ja jalratastele sai "lisavarustusena" kohalikust "Dünamo" või "Rekordi" poest soetada veel esimese (käsi)piduri ja dünamo pealt käitatava esi- ning tagalaterna. Dünamo paigaldus esihargi külge ja pirni valgustugevus oli seda suurem, mida kiiremini sõitsid.

80natel ilmusid müüki, hinnaks täpselt 1 rubla, jalgratastele mõeldud mehhanilised spidomeetrid. Kiirust need ei näidanud, küll aga läbitud kilomeetreid. See suhteliselt pisike vidin kinnitus esiratta mutri külge; kodara külge käis üks "junn", mis iga tiiru järel spidomeetri küljes olevat "propellerit" ühe jõnksu võrra edasi lükkas.