[fic]

Meil oli selline masin, mida kardiks nimetati, kuid ka väikene auto. Kunagi sõitsime ratta taga, kuid vanemaks saades tahtsid kõik auto sohvrid olla ja tuli mõelda lahendus, kuidas saaks ikkagi nostalgiat proovida. Kui 12 aastasena avastasime aasta noorema vennaga, et võiks vanu aegu meelde tuletada, siis leidsime lahenduse selleks puude virna maja ees maal. 5meetristeks juppideks saetud puutüved olid virnas ja hunnik oli neist ca 4 meetri kõrgune. Langemisnurk oli "tiba leebem" kui 45 kraadi, kuid ikkagi. Seega ehitasime tolliseid laudu kõrvuti lüües tee alla. Nägi välja ta siis selline, kus 3-4 lauda kõrvuti, vahe, ja jälle lauad kõrvuti. Seega võis reaalselt vahele ja kõrvale sõita. Vahet ei viitsinud kokku klopsida, sest põnevust oli tarvis.
Alguses tundus huvitav, et mõnus hoog jne, kuid siis hakkasime kõrgemale pürgima ja kui ma arvasin, et olen kõva mees, kui katsetan midagi uut, siis korraks ma seda ka olin. Tavaliseks oli juba muutunud ka see, et mingi ratas tuli alt ära ja läks oma teed, kuid selleks oli kiire reaktsioon end kallutada ja kolmel rattal alla sõita Lasime ise külg ees olles alla jne ja kahekesi ja värki. Kui üks hetk tundus, et rada on lihtne ja eksimist pole, siis lasin selg ees alla. Õnneks läks esimene ratas vaid vahesse, viskas masina risti ja ma veeresin mööda laudade rida alla välja
Kuid mälestus missugune. Oma lastele ei julge rääkidagi kunagi