[koterman]

Lähme siis oma looga hr peakonstruktorist edasi.

Niisiis, õudne II ilmasõda on paberil lõppenud, a tema järelmid kestavad ikka edasi. Nagu meie siin
Eestis, Lätis, Leedus (aga miks mitte ka Lääne- ja Ida-Saksamaal, endises Poolas, mis Lääne-Ukrainaks 
ümber nimetati, Bessaraabias jpm paikades) teame, kestis see paraku oma julge pool sajandit 
veel edasi.

Mis on siis saanud meie töökast insenerist? Temast on saanud väsinud, ära kurnatud (piltidel võib 
näha silmade alla tekkinud suuri tumedaid kotte), vaidlemist mittesalliv tööstusjuht, kes vaatamata 
äsjasele sõjale ja jätkuvale pealekaebamiste hullusele peab jätkama sõja eel omandatud praktilist ja 
tulemustele orienteeritud tööstiili. Jätkame sestap meie lugu fookusega eeskätt sõiduautode 
arendamise teemale, ehkki Gorki / N Novgorod jääb jätkuvasti massiivse militaartoodangu andjaks.

Nagu ennist sai kirjutatud, on sõja ajal alustatud projekt keskmise suurusega sõiduauto loomiseks
- tehases kandis projekt nimi 'Rodina' e 'Kodumaa' - jõudnud nii kaugele, et 1946a saab tulevane Pobi
tootmisküpseks. Kõik foorumlased, kel selleaegne tehnika on tuttav, teavad ka kindlasti, et tootmise 
ettevalmistamisega kiirustati ja seetõttu saab algne masin külge terve rea lastehaiguseid, mille ilmnemisel 
võetakse Gorki autovabriku tookordne direktor Loskutov kohe ametist maha. Meie loo peakangelasest läheb 
seekord vikat veel mööda ja nii nagu enne-sõjaaegsel perioodilgi, on taas abi energilisest ministrist, 
sedakorda Stepan Akopovist...

Masin saab nö nuditud neljasilindrilise jõuajami Gaz-51-lt (kuna riigi juhtkond majanduse hävingut 
vaadates keelab 6-silindrilise ära) ja kes näiteks meiegi foorumis leitavaid taastusprojekte uurib, näeb, 
et idee ise jäi väikses mahus siiski alles eriti julgete poiste sõitude tarvis, vt konkreetset näidet ka meie
foorumi projektipäevikute hulgast), viletsate teedega maale paremini sobiva tugevdatud shassii ja ka
varem enneolematu elektriseadmetega varustatuse. Kirsina tordil sai auto lõpuks ka korralikku kütteseade,
mis viletsat kliimat arvestades oli tõeline täppisvise. 
Võib uskuda, et Dodge, Ford V8-40 ja Opel Kapitän kõik andsid oma panuse masina sündi. Arvestades aga asjaolu, et
tehase oma peakonstruktori praktilise kogemuse suur osa pärines tööst ameeriklaste toodetega, pluss sõjaaegne detailne
tutvus sakslaste omaga, siis on 'kasuvanemate' roll mõistetav ja asjakohane.

Siiski, kõik autotehnika-ala kuulsad autorid ja praktiliselt masinaga sõitnud/omanikud (sh nii siin kui ka Lääneriikides,
meile lähimas Soomes näiteks vägagi aktiivselt) on veendunud, et 1948 aastast täiendatuna tootmisse jõudnud mudel sai 
tugev, ökonoomne ja oma aja kohta ka õnnestunud 'veetilga' kuju tõttu täiesti viisaka välimuse. Algselt ainult 
ametkondadele mõeldud masinast saab peagi takso ning seejärel üks vähestest masinatest, mida tavaelanik 
endale osta saab (lisaks Moskvits'ile). Lisaks sedaankerega masinale tehti kabriolette ja samuti maastikusuutlikku 
Gaz-M72-te (mille taastmise näide on samuti meie foorumis olemas).

Viimaks - auto lahenduse terviklikkus ja jooksva remondi lihtsus andsid kokku sellise võluvalemi, et poolakad 
tootsid teda litsentsi alusel kuni 1973nda aastani välja. Originaali tootmisarv ulatus 235 tuhande ja poolakate 
oma lausa 255 tuhande masinani. Väljapaistev tulemus!

Meie insener aga, lisaks Pobile, valmistab juba samal ajal ette noorema ja suurema venna, Gaz-12 tootmist, ja 
- vähemalt rahvamajanduse vajaduse arvestades - äärmiselt hädavajalikku Gaz-69-sat.

Etteruttavalt võime siinkohal ka öelda, et hiljem pidas hr peakonstruktor oma loomingust kõige tähtsamaks 
just Pobi väljatoomist, seda nii õnnestunud tehnilise lahenduse kui tema kasutajate/ostjate ülipositiivse suhtumise 
tõttu. Viimast kinnitab tänini püsiv reibas Pobi-de restaureerimise maania, sh ka meie koduses Eestis.

Nii lisame jõulude puhul siinkohal pildi kõigile vahvatele autotaastajatele Pobi kuivatustsehhist - loodetavasti 
õnnestub ka teil endale selliseid reflektorlampe hankida, et asi ikka õige saaks!  Kui juba, siis juba!