22-01-2021, 13:46 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 03-02-2021, 16:28 PM ja muutjaks oli koterman.)
Jätkame siis oma looga peakonstruktorist, kes on saadetud osalisele asumisele ära Uraalidesse, Miassi,
veoautosid arendama...
Siingi näitab ta end võimeka meeskonnamängijana ehkki nüüd juba reainsenerina. Aktiivse töö tulemusena
saab UralZis-355 uued lahendused ning meie insener preemiat (300 rubla).
Asjad ei muutu tema jaoks kuni 1953a, mil verine Jossif läheb lõpuks põrguteele, misjärel herr Lipgart pöördub
tagasi Moskvasse ning pühendub end eeskätt õppetööle oma vanas 'alma materis' Tehnikakõrgkoolis (nüüdne
Baumani-nimeline) ning ühtlasi jätkab taas NAMI-s, kus ta noore mehena oma konstruktorikarjääri alustas.
Me G12 teema osas jätkates tuleb nentida, et kahjuks ei ole õnnestunud seni leida allikaid, mis heidaks täpsemat
valgust küsimusele millised võisid olla herr peakonstruktori seisukohad tema loodud Pobi ja G12-e juba
hilisemate täienduste ja modifikatsioonide osas. Alltoodud piltidel leiab näiteks nn suusa-Pobi ('Sever'), aga ka G12 uue
versiooni (G12-b), millel on kere üldist kuju viidud sihvakamaks, esiklaasilt on kadunud keskmine kroomliistuga
tugipost, muutunud on ka tagatuled jm pisemad detailid. Planeeriti ka võimsamat mootorit ning täisautomaatkäigukasti,
samuti oluliselt täiendatud pidureid, kuna algsed jäid nõrgapoolseks. Masinale planeeriti ka nimeks 'Kajakas', aga
nagu täna teame, saab selle nime hoopis järgmise põlvkonna ja täiesti teistsuguse disaini ning uue tehnilise
lahendusega esindussõiduk.
Ka on näiteks teada, et 1956a lõi andekas autoehitaja Arkadi Babitsh originaalse Zimmi tehnika baasil põneva
võidusõiduauto nimega 'Leningrad' (vt all), ning võidusõidu jaoks kasutati sama tehnikat klassis 'Avangard'.
Kui kellegil on selliste põnevate versioonide kohta lisainfot, palun jagada. Sestap autoajaloolises mõttes oleks väga põnev
teada, millised edasiarenduslikud variandid nimet G12-kaunitari puhul veel reaalselt praktikasse jõuda oleksid võinud.
Näiteks kasvõi universaalkerega variant, mis oleks masinat teinud oluliselt mitmekülgsemaks - Soomest
on teada selliselt ümberehitatud G12, mis teenis oma 'tuunitud' kujul edukalt kohaliku kiriku pastorit.
Hüva, nüüd jõuab kätte aasta 1959 ja sellega koos uue juhi, Hrust'sovi, kampaania privileegide vastu - et nö viia tagasi
partei- jm nomenklatuurne aparaat õigele, tõsi-ideoloogilisele puhtusele. Kindlasti aitas sellele mõttele tal tulla 1957a
vanameelsete katse (st need, kes Jossifi kuritegudes otse ise aktiivselt kaasa lõid ja destaliniseerimise kava pidasid otseseks ohuks
iseenda staatusele - miljonid inimesed olid ju nende allkirjade ja tegude põhjal tapetud/surnuks näljutatud/invaliidistatud ja seda
suuresti võltsitud andmetel v klassivihast ning võimuhullusest johtuvatel põhjustel) Hrust'sovi ennast võimult maha võtta.
Niisiis, uue kampaania eemärgiks oli vabastada terve rida seltsimehi nende liiga mugavaks muutunud elustiilist proletaarse
riigi ja vaesestunud rahva arvel - ehk lugegem meie siit otse välja - vabastada nad süsteemsest võimalusest edasi varastada.
Sel viisil 'vabastati' ka meid huvitav G12 varasemast kitsast ametiauto rollist ja suunati (algselt 4000 masinat, hiljem olulises
mahus veelgi) nad edasi taksoparkidesse ja lähiliini reisibüroodele rendiautodeks üle kogu riigi.
Ehkki ta oma olemuselt - ebamugav on suurte pakkidega sisse-välja ronida - selleks väga hästi ei sobi, oli ta parem
lahendus kui kohmakas Zis 110 (mis Pobide kõrval seni ainsa mahukama sõidukina antud tööd tegi) ja jääbki sestap
nimetatud uut rolli kandma 60-ndate keskpaigani, mil selle töö võtavad üle juba väikebussid. Omaaegseid kirjutisi uurides leiab,
et näiteks Moskvas oli ca 300 takso-Zimmi, samuti kasutati neid aktiivselt Kiievis, Minskis, Rostovis jm suuremates
linnades ning sestap ka meie Tallinnaski (ja samuti Riias). Viktor Nevezin on sellest 1955a teinud ka N.Eesti ringvaatena
korraliku kroonika, nime all 'Uus takso Zim", mida huvilised saavad leida siit - https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/13813/ .
Fotode osas leiab all pildi värskelt rekvireeritud G12-masina taksoparki jõudmisest Moskvas ja 'maleruutude'
peale kandmisest. Ja lisaks teise kodusest Tallinnast - kus on näha omaaegne Viru väljak vaatega Mere puiestee poole -
kus on taksopeatuses ootel kolm Zimmi ja kaks v kolm Pobi. Tookordse ajakirjanduse sõnutsi piirduski takso-Zimmide
arv Tallinnas algul vaid kolme ühikuga.
Tollest kümnendist alates hakatakse mahakandmisele määratud sõidukeid ka müüma juba eraomanikele, kelle käes paljud
kaotavad oma algse originaalse väljanägemise ja vastava tehnilise varustatuse. Aga tegu on vaese maa ja piiratud võimalustega,
nii et igapäevavajaduste vaatepunktist (sh õlide viletsat kvaliteeti arvestades) on see kõigiti loogiline areng.
Rahvasuu pajatas tookord oma valitsejate valetamist ning narrust imestades sellest nõnda -
'Kui takso-Zimmiga 100-ga sõidad, kas sa silmapiirini jõuad? Ei, sõbrake, sest see on nagu kommunism, mida lähemale sõuad, seda
kaugemale edasi ta sinust kui lihtsurelikust jääb...' Ning igapäevase vaesuse ja väljavaadete olematuse osas niiviisi - 'Kui sotsialism
võidab lõplikult, kas siis viina veel müüakse?. Paraku mitte ja lisaks saab otsa ka sakumm! Aga, aga, need päris toiduaineid, ütleme
jahu, sool, pekk, kapsas, mis neist saab? Jaa, neid on, aga neid hakatakse jagama soovijatele ainult läbi televiisori! A mis siis meile
jääb? Partei ja valitsuse tänu ning tormilised kiiduavaldused!'.
Meie loo keskne tegelane ise aga jätkab sel perioodil mitmete tehniliste arenduste (sh ka veoautodele loodud uus JAMZ-diislite
põlvkond) juures nõustajana ning samuti õppejõuna. Tunnustuseks tema kui terve omanäolise konstruktorite koolkonna
loojale - sh väga edukale kuna mitmed tema kunagised kaastöölised jõuavad tippametitesse praktiliselt pea kõikides suuremates
auto-(või militaarse toodangu, näit tanki)-tehastes - omistatakse herr peakonstruktorile kogu eelneva töö eest tehnikateaduste doktori
nimetus (1960 aastal).
Ja kuna igas A-M foorumi looski peab olema väike nüanss või moment, mis haaraks tehnikavõõrast lugejatki, siis olgu veel
öeldud, et oma elu viimastel aastatel olla hr Lipgart pühendunud hoopis lillede kasvatamisele omaenda väikses kodumaja aias. Ja oli
seda nimetanud kõige tähtsamaks tööks selles elus.
Olgu nende lilledega kuidas on, aga sõiduvahendina kasutas ta ka siis, juba pensionipõlves, vaid ühte ja valitud masinat - oma töökat
ja aegadest hoolimata kindla käiguga Pobi. Nii võime siinkohal päris kindlalt öelda, et Pobi ja tema noorema venna G12-e legend
elab ja jätkub!
veoautosid arendama...
Siingi näitab ta end võimeka meeskonnamängijana ehkki nüüd juba reainsenerina. Aktiivse töö tulemusena
saab UralZis-355 uued lahendused ning meie insener preemiat (300 rubla).
Asjad ei muutu tema jaoks kuni 1953a, mil verine Jossif läheb lõpuks põrguteele, misjärel herr Lipgart pöördub
tagasi Moskvasse ning pühendub end eeskätt õppetööle oma vanas 'alma materis' Tehnikakõrgkoolis (nüüdne
Baumani-nimeline) ning ühtlasi jätkab taas NAMI-s, kus ta noore mehena oma konstruktorikarjääri alustas.
Me G12 teema osas jätkates tuleb nentida, et kahjuks ei ole õnnestunud seni leida allikaid, mis heidaks täpsemat
valgust küsimusele millised võisid olla herr peakonstruktori seisukohad tema loodud Pobi ja G12-e juba
hilisemate täienduste ja modifikatsioonide osas. Alltoodud piltidel leiab näiteks nn suusa-Pobi ('Sever'), aga ka G12 uue
versiooni (G12-b), millel on kere üldist kuju viidud sihvakamaks, esiklaasilt on kadunud keskmine kroomliistuga
tugipost, muutunud on ka tagatuled jm pisemad detailid. Planeeriti ka võimsamat mootorit ning täisautomaatkäigukasti,
samuti oluliselt täiendatud pidureid, kuna algsed jäid nõrgapoolseks. Masinale planeeriti ka nimeks 'Kajakas', aga
nagu täna teame, saab selle nime hoopis järgmise põlvkonna ja täiesti teistsuguse disaini ning uue tehnilise
lahendusega esindussõiduk.
Ka on näiteks teada, et 1956a lõi andekas autoehitaja Arkadi Babitsh originaalse Zimmi tehnika baasil põneva
võidusõiduauto nimega 'Leningrad' (vt all), ning võidusõidu jaoks kasutati sama tehnikat klassis 'Avangard'.
Kui kellegil on selliste põnevate versioonide kohta lisainfot, palun jagada. Sestap autoajaloolises mõttes oleks väga põnev
teada, millised edasiarenduslikud variandid nimet G12-kaunitari puhul veel reaalselt praktikasse jõuda oleksid võinud.
Näiteks kasvõi universaalkerega variant, mis oleks masinat teinud oluliselt mitmekülgsemaks - Soomest
on teada selliselt ümberehitatud G12, mis teenis oma 'tuunitud' kujul edukalt kohaliku kiriku pastorit.
Hüva, nüüd jõuab kätte aasta 1959 ja sellega koos uue juhi, Hrust'sovi, kampaania privileegide vastu - et nö viia tagasi
partei- jm nomenklatuurne aparaat õigele, tõsi-ideoloogilisele puhtusele. Kindlasti aitas sellele mõttele tal tulla 1957a
vanameelsete katse (st need, kes Jossifi kuritegudes otse ise aktiivselt kaasa lõid ja destaliniseerimise kava pidasid otseseks ohuks
iseenda staatusele - miljonid inimesed olid ju nende allkirjade ja tegude põhjal tapetud/surnuks näljutatud/invaliidistatud ja seda
suuresti võltsitud andmetel v klassivihast ning võimuhullusest johtuvatel põhjustel) Hrust'sovi ennast võimult maha võtta.
Niisiis, uue kampaania eemärgiks oli vabastada terve rida seltsimehi nende liiga mugavaks muutunud elustiilist proletaarse
riigi ja vaesestunud rahva arvel - ehk lugegem meie siit otse välja - vabastada nad süsteemsest võimalusest edasi varastada.
Sel viisil 'vabastati' ka meid huvitav G12 varasemast kitsast ametiauto rollist ja suunati (algselt 4000 masinat, hiljem olulises
mahus veelgi) nad edasi taksoparkidesse ja lähiliini reisibüroodele rendiautodeks üle kogu riigi.
Ehkki ta oma olemuselt - ebamugav on suurte pakkidega sisse-välja ronida - selleks väga hästi ei sobi, oli ta parem
lahendus kui kohmakas Zis 110 (mis Pobide kõrval seni ainsa mahukama sõidukina antud tööd tegi) ja jääbki sestap
nimetatud uut rolli kandma 60-ndate keskpaigani, mil selle töö võtavad üle juba väikebussid. Omaaegseid kirjutisi uurides leiab,
et näiteks Moskvas oli ca 300 takso-Zimmi, samuti kasutati neid aktiivselt Kiievis, Minskis, Rostovis jm suuremates
linnades ning sestap ka meie Tallinnaski (ja samuti Riias). Viktor Nevezin on sellest 1955a teinud ka N.Eesti ringvaatena
korraliku kroonika, nime all 'Uus takso Zim", mida huvilised saavad leida siit - https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/13813/ .
Fotode osas leiab all pildi värskelt rekvireeritud G12-masina taksoparki jõudmisest Moskvas ja 'maleruutude'
peale kandmisest. Ja lisaks teise kodusest Tallinnast - kus on näha omaaegne Viru väljak vaatega Mere puiestee poole -
kus on taksopeatuses ootel kolm Zimmi ja kaks v kolm Pobi. Tookordse ajakirjanduse sõnutsi piirduski takso-Zimmide
arv Tallinnas algul vaid kolme ühikuga.
Tollest kümnendist alates hakatakse mahakandmisele määratud sõidukeid ka müüma juba eraomanikele, kelle käes paljud
kaotavad oma algse originaalse väljanägemise ja vastava tehnilise varustatuse. Aga tegu on vaese maa ja piiratud võimalustega,
nii et igapäevavajaduste vaatepunktist (sh õlide viletsat kvaliteeti arvestades) on see kõigiti loogiline areng.
Rahvasuu pajatas tookord oma valitsejate valetamist ning narrust imestades sellest nõnda -
'Kui takso-Zimmiga 100-ga sõidad, kas sa silmapiirini jõuad? Ei, sõbrake, sest see on nagu kommunism, mida lähemale sõuad, seda
kaugemale edasi ta sinust kui lihtsurelikust jääb...' Ning igapäevase vaesuse ja väljavaadete olematuse osas niiviisi - 'Kui sotsialism
võidab lõplikult, kas siis viina veel müüakse?. Paraku mitte ja lisaks saab otsa ka sakumm! Aga, aga, need päris toiduaineid, ütleme
jahu, sool, pekk, kapsas, mis neist saab? Jaa, neid on, aga neid hakatakse jagama soovijatele ainult läbi televiisori! A mis siis meile
jääb? Partei ja valitsuse tänu ning tormilised kiiduavaldused!'.
Meie loo keskne tegelane ise aga jätkab sel perioodil mitmete tehniliste arenduste (sh ka veoautodele loodud uus JAMZ-diislite
põlvkond) juures nõustajana ning samuti õppejõuna. Tunnustuseks tema kui terve omanäolise konstruktorite koolkonna
loojale - sh väga edukale kuna mitmed tema kunagised kaastöölised jõuavad tippametitesse praktiliselt pea kõikides suuremates
auto-(või militaarse toodangu, näit tanki)-tehastes - omistatakse herr peakonstruktorile kogu eelneva töö eest tehnikateaduste doktori
nimetus (1960 aastal).
Ja kuna igas A-M foorumi looski peab olema väike nüanss või moment, mis haaraks tehnikavõõrast lugejatki, siis olgu veel
öeldud, et oma elu viimastel aastatel olla hr Lipgart pühendunud hoopis lillede kasvatamisele omaenda väikses kodumaja aias. Ja oli
seda nimetanud kõige tähtsamaks tööks selles elus.
Olgu nende lilledega kuidas on, aga sõiduvahendina kasutas ta ka siis, juba pensionipõlves, vaid ühte ja valitud masinat - oma töökat
ja aegadest hoolimata kindla käiguga Pobi. Nii võime siinkohal päris kindlalt öelda, et Pobi ja tema noorema venna G12-e legend
elab ja jätkub!