14-12-2009, 22:15 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 15-08-2011, 11:46 AM ja muutjaks oli Mister X.)
Teema mittesobivusel võib selle siit kustutada, kuid antud juhul peaks see "Vaba teema" kategooria alla sobituma.
Kindlasti on meie mälusoppides mingil eluperioodil loetud kirjandust (romaanid, jutustused, memuaarid jne), mis pakkusid meile kui vanatehnikahuvilistele elamusi seal kujutatud masinate ja nendega seotud temaatika tõttu. Muidugi ei ole tehnikast rääkimine ühegi kirjandusteose ainuvoorus, ent niisugused elemendid pakuvad oma ala fanaatiku jaoks siirast avastamisrõõmu. Pealegi moodustab tehnikaajalugu väärtusliku osa kogu kultuuri ajaloost.
Olin umbes 10-11aastane, kui minu kätte juhtus tuntud vene kirjaniku Anatoli Rõbakovi noorsoojutustus "Kroði seiklused" (eesti keeles ilmunud 1962, kirjutatud vist 1960). Teose tegevustik toimub Nikita Hruðtðovi valitsemisaja kõrgperioodil, mil keskkooli lõpetanud noortele oli kohustuslik mõnekuine tööpraktika teatud tootmisettevõttes. Antud loos satub peategelasest noormees nimega Kroð koos klassikaaslastega ühte Moskva autobaasi. Vastavalt ajastule esinevad siingi poliitiliselt head ja halvad karakterid, noored hakkavad vabatahtliku algatuse korras taastama mahakantud veoautot; kuid jutustus ise on kirjutatud paindlikus stiilis ning lisaväärtusena leiavad sündmused aset autobaasis päris masinate keskel. Illustratsioonidki on üsna realistlikud - piltidel GAZ 51ed, vanad Mossed jne. Mitte nii paksu ideoloogilise sousti alt leiab autohuviline noor inimene päris toreda "autoraamatu". (P.S. Anatoli Rõbakovi Stalini-preemiaga pärjatud esikromaan "Autojuhid" (1952) puudutab samalaadset ainest, omades siiski palju traagilisemat sünnilugu.)
Teine huvitav teos pealkirjaga "Postuumselt rehabiliteeritud" (avaldatud 1990, algversioon valmis juba 1967) pärineb eesti autori Raimond Kaugveri sulest. 1952. aastal Siberist naasev Verner Kivistik peab oma eluteed jätkama Tenno Roodese võõra nime all, kuna tapirongis pakkus surev mees talle lühema karistusaja huvides oma identiteeti. Peategelase meelt mürgitab hirm pideva vahelejäämise ees. Tema uueks elukohaks saab Tallinn, tööd leiab ta Tallinna Taksopargis "Pobeda" juhina. Võrdlemisi realistlikult on Kaugver kujutanud tollast ühiskonda, muutes seeläbi usutavaks taksopargi kollektiivigi sisepinged Stalini diktatuuri kõige hämaramal ajajärgul. Stiililt on romaan nagu Kaugveri looming ikka - väga ladus lauseehitus pendeldab tõsise psühholoogilise draama ja ajaviitekirjanduse piirimail. Hea lugemine pikkadeks talveöödeks.
Kindlasti on meie mälusoppides mingil eluperioodil loetud kirjandust (romaanid, jutustused, memuaarid jne), mis pakkusid meile kui vanatehnikahuvilistele elamusi seal kujutatud masinate ja nendega seotud temaatika tõttu. Muidugi ei ole tehnikast rääkimine ühegi kirjandusteose ainuvoorus, ent niisugused elemendid pakuvad oma ala fanaatiku jaoks siirast avastamisrõõmu. Pealegi moodustab tehnikaajalugu väärtusliku osa kogu kultuuri ajaloost.
Olin umbes 10-11aastane, kui minu kätte juhtus tuntud vene kirjaniku Anatoli Rõbakovi noorsoojutustus "Kroði seiklused" (eesti keeles ilmunud 1962, kirjutatud vist 1960). Teose tegevustik toimub Nikita Hruðtðovi valitsemisaja kõrgperioodil, mil keskkooli lõpetanud noortele oli kohustuslik mõnekuine tööpraktika teatud tootmisettevõttes. Antud loos satub peategelasest noormees nimega Kroð koos klassikaaslastega ühte Moskva autobaasi. Vastavalt ajastule esinevad siingi poliitiliselt head ja halvad karakterid, noored hakkavad vabatahtliku algatuse korras taastama mahakantud veoautot; kuid jutustus ise on kirjutatud paindlikus stiilis ning lisaväärtusena leiavad sündmused aset autobaasis päris masinate keskel. Illustratsioonidki on üsna realistlikud - piltidel GAZ 51ed, vanad Mossed jne. Mitte nii paksu ideoloogilise sousti alt leiab autohuviline noor inimene päris toreda "autoraamatu". (P.S. Anatoli Rõbakovi Stalini-preemiaga pärjatud esikromaan "Autojuhid" (1952) puudutab samalaadset ainest, omades siiski palju traagilisemat sünnilugu.)
Teine huvitav teos pealkirjaga "Postuumselt rehabiliteeritud" (avaldatud 1990, algversioon valmis juba 1967) pärineb eesti autori Raimond Kaugveri sulest. 1952. aastal Siberist naasev Verner Kivistik peab oma eluteed jätkama Tenno Roodese võõra nime all, kuna tapirongis pakkus surev mees talle lühema karistusaja huvides oma identiteeti. Peategelase meelt mürgitab hirm pideva vahelejäämise ees. Tema uueks elukohaks saab Tallinn, tööd leiab ta Tallinna Taksopargis "Pobeda" juhina. Võrdlemisi realistlikult on Kaugver kujutanud tollast ühiskonda, muutes seeläbi usutavaks taksopargi kollektiivigi sisepinged Stalini diktatuuri kõige hämaramal ajajärgul. Stiililt on romaan nagu Kaugveri looming ikka - väga ladus lauseehitus pendeldab tõsise psühholoogilise draama ja ajaviitekirjanduse piirimail. Hea lugemine pikkadeks talveöödeks.