[valdo]

Vana värvi tükati säilitamine-parandamine on palju kulukam, keerukam ja aeganõudvam kui uuesti tegemine. Nagunii jääb see (mingil määral) näha ning eeltööd on võrratult keerukamad, kui tuleb teha laiguti.

Ma olen jalgratastel seda teinud reeglina seepärast, et seal on masslevinud värvile kantud ilutriibud, embleemid jm selline, millede kaotamine oleks korvamatu kahi, kui need vähegi säilinud on. Autodel tavaliselt selliseid asju ei olnud, mistõttu on palju kergema südamega võimalik otsustada täieliku uuendamise kasuks, kui vana on ikka roostesegune, kriibitud või koguni plekk mõlkis. Ka neil jalgratastel, kus värvikaunistusi pole säilitataval kujul oluliselt alles, olen üsna kergelt läinud kõige uuendamise teed.

Üldse on see tundeasi, mida mis mahus ja kuidas taastada-säilitada. Soovitan kõigile käia ära Berliinis Muuseumisaarel asuvas Uues ja Vanas Muuseumis ja juurelda sealsete 19. sajandi neoklassitsistlike ehitiste taastamiskontseptsioonide üle - Vanas Muuseumis on mitmete esindusruumide kaunistused peale sõjapurustusi taastatud, Uues Muuseumis aga kõik säilinud detailid välja puhastatud ning ülejäänud jäetud viimistlemata. Vaid see nurgasaal, kuhu on Nofretete büst välja pandud (st mis on omal ajal tema jaoks ehitatud), on senisest rohkem näinud ka taastaja kätt. Minu meelest oleks mõistlik kunstiväärtuslike ehitiste restaureerimistavasid tuua senisest rohkem üle ka tehnikamälestiste peale.