25-03-2013, 21:28 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 26-03-2013, 00:25 AM ja muutjaks oli aksel73.)
Padomju Tehnikas Sekcijas Salidojums “Zelta Rudens 2011”
23.-25.sep.2011 avanes meie meditsiinikollektiivil järjekordne võimalus sõita komandeeringusse - välitöödele vennasvabariiki Lätti. Augustikuus Jurmalas omandatud uued töövõtted ja suurepärased ravitulemused andsid sel korral julgust juurde ka keerukamaid protseduure ette võtta. Näiteks ravisime ühel keskealisel Daugavpilsi härral ajurebendit, Salaspilsi noormees aga sai peahaigusest võitu. Tõsi küll, tuli ette ka olukord, kus meie nägemisest oli tingitud ühel noormehel südame murdumine, mis on väga raske haigus. Aga saime ka selle raviga hakkama. Töövõitude jada võiks siinkohal lõpmatuseni jätkata. Igal juhul nii meie kui ka lätlased jäid pealtnäha tulemustega rahule.
Kiirabiauto sai reede hilisel õhtutunnil veel viimast lihvi enne teeleasumist. Oli tarvis starterit putitada, tulede seest vesi välja lasta, kappidesse medikamente ja lahuseid, tinktuure ja mikstuure lisada. Mõni tund hiljem Pärnus sai ka meeskond lõplikult komplekteeritud ning kiirabijaam saigi teele asuda. Olime veendunud, et meid ootab Riias ees avalisüli Riia meditsiinikooli ühikas (mis oleks olnud igati sobilik meile – kolleegid ikkagi). Kohapeal selgus, et keegi meist ei teadnud, kus see ühikas täpsemalt asub, mistõttu suundusime suvalise hotelli otsingutele.
Laupäeva varahommikul kell 8:00 pidime olema platsis Salaspilsis, kus oli püha ürituse kogunemine ja start. Seekordse sõidu ametlik nimi oli “Padomju Tehnikas Sekcijas Salidojums “Zelta Rudens 2011”. Nagu nimetus selgelt ütleb, oli teemaks 55 aastat Volgat ning 55 aastat Lehmakommi maamuna peal. Sellest tulenevalt oli enamik lätlasi kohal kenade GAZ-21-dega. Sekka mõned Zigulid ja sapakad ning meie oma Latvijaga. Muidu kohaliku tähtsusega üritus saavutas tänu meie kahe Eesti ekipaazi osalemisele automaatselt rahvusvahelise mõõtme.
Marsruut viis meid mööda Daugava jõe kallast: (Riia) Salaspils – Skriveri – Koknese – Livani – Daugavpils – Riga. Teekonna pikkus 209km (Google Mapsi andmetel). Sõidu algus oli üsna vabas vormis, otsustati mitte sõita kolonnis, mistõttu meid – ilma kaardi ja läti keele oskuseta välismaalasi oli kohe pandud väheke keerulisemasse olukorda. Haakisime end ühele aruka näoga härrale sappa ning kukkusime Skriveri suunas uhama. Härra võttis südameasjaks edaspidi meile ka pidevalt tõlketeenust osutada ning põnevaid kohti tee ääres näidata. Põikasime sisse ühe vanatehnikahuvilise kohvikusse. Vanatehnikaks aga autode asemel lennukid. Üsna üllatav oli maja nurga tagant vana lennukit, AN-24B-d välja piilumas näha. Istusime kokpitis, rippusime propelleri küljes ning nautisime söömaaega IL-76 istmetega sisustatud terrassil, lennukite vahel. Kokneses paluti muud masinad maha jätta ning jätkata väikest teekonda ainult Volgadel Koknese kindlusesse, kus üks neiu jutustas legendi kohalikust kummitusest, toimus fotosessioon ja kohvipaus. Livani oli järgmine peatus, kus oli muuseum. Seni kuni külaelanikud väljas autosid uurisid, sisustati meie aega ekskursiooni ning muuseumi ühiskülastusega. Tavapärane turistivärk. Enne Daugavpilsi jõudmist sisustati aega veel ka laskmise ning tankimuuseumi külastamisega. Laskmine toimus paintball-i relvaga. Aga kuna ürituse alateemaks oli “Rahvusliku jahi eripära”, siis kõmmutamine metsa vahel oli igati teemakohane. Siit edasi ootasime juba pikisilmi Daugavpilsi jõudmist, sest ees ootas veel ju pidulik aktus (loe: pidu). Saime isegi diplomi ja kullast karika kuigi me päris täpselt aru ei saanud, mille eest. Kogu teekonna vältel me loomulikult osutasime alati kõigile abivajajatele esmaabi, küll süstisime, küll andsime tabletti. Vahel piisas ka hellast pilgust ja käehoidmisest.
Pühapäeva hommikul oli programmis veel Daugavpilsi kindluse külastamine ning padomju tehnikas sekcijas eestvedaja, härra A. Kasherini kodune automuuseum. Siit juba, peale järjekordset kohvi- ja pirukapausi läks kogu lõbus seltskond laiali.
Tagantjärgi võib öelda, et oli järjekordne huvitav ja väga töökas nädalavahetus.
Peaarst Allan koos med-venna ja -õdedega
Kojukutsed 03
23.-25.sep.2011 avanes meie meditsiinikollektiivil järjekordne võimalus sõita komandeeringusse - välitöödele vennasvabariiki Lätti. Augustikuus Jurmalas omandatud uued töövõtted ja suurepärased ravitulemused andsid sel korral julgust juurde ka keerukamaid protseduure ette võtta. Näiteks ravisime ühel keskealisel Daugavpilsi härral ajurebendit, Salaspilsi noormees aga sai peahaigusest võitu. Tõsi küll, tuli ette ka olukord, kus meie nägemisest oli tingitud ühel noormehel südame murdumine, mis on väga raske haigus. Aga saime ka selle raviga hakkama. Töövõitude jada võiks siinkohal lõpmatuseni jätkata. Igal juhul nii meie kui ka lätlased jäid pealtnäha tulemustega rahule.
Kiirabiauto sai reede hilisel õhtutunnil veel viimast lihvi enne teeleasumist. Oli tarvis starterit putitada, tulede seest vesi välja lasta, kappidesse medikamente ja lahuseid, tinktuure ja mikstuure lisada. Mõni tund hiljem Pärnus sai ka meeskond lõplikult komplekteeritud ning kiirabijaam saigi teele asuda. Olime veendunud, et meid ootab Riias ees avalisüli Riia meditsiinikooli ühikas (mis oleks olnud igati sobilik meile – kolleegid ikkagi). Kohapeal selgus, et keegi meist ei teadnud, kus see ühikas täpsemalt asub, mistõttu suundusime suvalise hotelli otsingutele.
Laupäeva varahommikul kell 8:00 pidime olema platsis Salaspilsis, kus oli püha ürituse kogunemine ja start. Seekordse sõidu ametlik nimi oli “Padomju Tehnikas Sekcijas Salidojums “Zelta Rudens 2011”. Nagu nimetus selgelt ütleb, oli teemaks 55 aastat Volgat ning 55 aastat Lehmakommi maamuna peal. Sellest tulenevalt oli enamik lätlasi kohal kenade GAZ-21-dega. Sekka mõned Zigulid ja sapakad ning meie oma Latvijaga. Muidu kohaliku tähtsusega üritus saavutas tänu meie kahe Eesti ekipaazi osalemisele automaatselt rahvusvahelise mõõtme.
Marsruut viis meid mööda Daugava jõe kallast: (Riia) Salaspils – Skriveri – Koknese – Livani – Daugavpils – Riga. Teekonna pikkus 209km (Google Mapsi andmetel). Sõidu algus oli üsna vabas vormis, otsustati mitte sõita kolonnis, mistõttu meid – ilma kaardi ja läti keele oskuseta välismaalasi oli kohe pandud väheke keerulisemasse olukorda. Haakisime end ühele aruka näoga härrale sappa ning kukkusime Skriveri suunas uhama. Härra võttis südameasjaks edaspidi meile ka pidevalt tõlketeenust osutada ning põnevaid kohti tee ääres näidata. Põikasime sisse ühe vanatehnikahuvilise kohvikusse. Vanatehnikaks aga autode asemel lennukid. Üsna üllatav oli maja nurga tagant vana lennukit, AN-24B-d välja piilumas näha. Istusime kokpitis, rippusime propelleri küljes ning nautisime söömaaega IL-76 istmetega sisustatud terrassil, lennukite vahel. Kokneses paluti muud masinad maha jätta ning jätkata väikest teekonda ainult Volgadel Koknese kindlusesse, kus üks neiu jutustas legendi kohalikust kummitusest, toimus fotosessioon ja kohvipaus. Livani oli järgmine peatus, kus oli muuseum. Seni kuni külaelanikud väljas autosid uurisid, sisustati meie aega ekskursiooni ning muuseumi ühiskülastusega. Tavapärane turistivärk. Enne Daugavpilsi jõudmist sisustati aega veel ka laskmise ning tankimuuseumi külastamisega. Laskmine toimus paintball-i relvaga. Aga kuna ürituse alateemaks oli “Rahvusliku jahi eripära”, siis kõmmutamine metsa vahel oli igati teemakohane. Siit edasi ootasime juba pikisilmi Daugavpilsi jõudmist, sest ees ootas veel ju pidulik aktus (loe: pidu). Saime isegi diplomi ja kullast karika kuigi me päris täpselt aru ei saanud, mille eest. Kogu teekonna vältel me loomulikult osutasime alati kõigile abivajajatele esmaabi, küll süstisime, küll andsime tabletti. Vahel piisas ka hellast pilgust ja käehoidmisest.
Pühapäeva hommikul oli programmis veel Daugavpilsi kindluse külastamine ning padomju tehnikas sekcijas eestvedaja, härra A. Kasherini kodune automuuseum. Siit juba, peale järjekordset kohvi- ja pirukapausi läks kogu lõbus seltskond laiali.
Tagantjärgi võib öelda, et oli järjekordne huvitav ja väga töökas nädalavahetus.
Peaarst Allan koos med-venna ja -õdedega
Kojukutsed 03
Tel. +372 56477273. e-mail. metall73@hot.ee