06-07-2011, 18:24 PM
Minul ei ole eelöeldud arutlustele lisada midagi põhjapanevat. Aga tahaksin öelda midagi, mis on südamel. Ja hetk tundub just praegu kõige õigem olema.
Tahan lihtsalt avaldada suurt tunnustust neile inimestele, kes selle bussi taastasid. Samuti kõigile neile vanatehnikaharrastajatele, kes teevadki midagi ära. Minu jaoks on samavõrd austusväärne inimene nii jalgratta või mopeedi kui ka bussi taastanud inimene. Suurem asi avaldab lihtsalt suuremat muljet ning nõuab mõnevõrra rohkem tööd ja kannatust.
Teises järjekorras tahan avaldada tunnustust inimestele, kes viitsivad jännata vanatehnikaürituste korraldamisega. Samuti inimesi, kes koguvad infot, mälestusi ja kõrvaltvaatataja jaoks mõttetut kola ning jagavad oma teadmisi ja päästetud asju teistega heast südamest või minu pärast kasvõi raha eest.
Lõpetuseks tahan kiita ka neid inimesi, kes midagi otseselt ei taasta ega korralda, kuid hoiavad üldist huvi üleval külastades vanatehnikaüritusi ja kirjutades internetiavarustes. Vahel midagi mõttetut, enamasti ikka huvitavaid mõtteid.
Raha on kõigest ekvivalent millegi hindamiseks. Kõiki asju, emotsioone ja teadmisi lihtsalt ei saa ühele ekvivalentväärtusele taandada. Seetõttu otsigem pigem midagi muud.
Inimesed on erinevad. Ükski inimene ei ole täiuslik. Oleks üliinimlik nõuda, et üks inimene oleks hea ärimees teenimaks piisavalt raha, samas hea insener, et teha näiteks keevitustööd ja remontida agregaadid, omama head silma ja kätt värvitöödeks. Seejuures tuhnima raamatutes ja arhiivides leidmaks kõige õigemat infot. Ja kõige lõpetuseks tuleb ta taastatud sõidukiga rahva ette ning korraldab ühe vinge ja meeldejääva vanatehnikaürituse. Rääkides seejuures täiesti mõistlikku ja arusaadavat juttu, mitte upitades enda isikut.
Õnneks Eestimaal on mõned inimesed sellele täiuslikkusele jõudnud üsna lähedale. Nimesid ei nimeta, sest oleks väga piinlik, kui ma unustan kellegi nime.
Enamus meist aga oskab mingit konkreetset asja teha hästi või vähemalt keskpäraselt. Seegi on vajalik - kõik ei saa olla olümpiavõitjad. Minule meeldivad kõik vanatehnikahaarrastajad, kes on ausad ja hea südamega ning teevad seda mida lubavad. Selles hobis tuntakse tegijaid nende tehtud tööde, mitte õhkuloobitud sõnade järgi.
Ma olen õnnelik, et saan olla osake vanatehnikaharrastajate mõnusast perest justnimelt Eestimaal.
Indrek
Tahan lihtsalt avaldada suurt tunnustust neile inimestele, kes selle bussi taastasid. Samuti kõigile neile vanatehnikaharrastajatele, kes teevadki midagi ära. Minu jaoks on samavõrd austusväärne inimene nii jalgratta või mopeedi kui ka bussi taastanud inimene. Suurem asi avaldab lihtsalt suuremat muljet ning nõuab mõnevõrra rohkem tööd ja kannatust.
Teises järjekorras tahan avaldada tunnustust inimestele, kes viitsivad jännata vanatehnikaürituste korraldamisega. Samuti inimesi, kes koguvad infot, mälestusi ja kõrvaltvaatataja jaoks mõttetut kola ning jagavad oma teadmisi ja päästetud asju teistega heast südamest või minu pärast kasvõi raha eest.
Lõpetuseks tahan kiita ka neid inimesi, kes midagi otseselt ei taasta ega korralda, kuid hoiavad üldist huvi üleval külastades vanatehnikaüritusi ja kirjutades internetiavarustes. Vahel midagi mõttetut, enamasti ikka huvitavaid mõtteid.
Raha on kõigest ekvivalent millegi hindamiseks. Kõiki asju, emotsioone ja teadmisi lihtsalt ei saa ühele ekvivalentväärtusele taandada. Seetõttu otsigem pigem midagi muud.
Inimesed on erinevad. Ükski inimene ei ole täiuslik. Oleks üliinimlik nõuda, et üks inimene oleks hea ärimees teenimaks piisavalt raha, samas hea insener, et teha näiteks keevitustööd ja remontida agregaadid, omama head silma ja kätt värvitöödeks. Seejuures tuhnima raamatutes ja arhiivides leidmaks kõige õigemat infot. Ja kõige lõpetuseks tuleb ta taastatud sõidukiga rahva ette ning korraldab ühe vinge ja meeldejääva vanatehnikaürituse. Rääkides seejuures täiesti mõistlikku ja arusaadavat juttu, mitte upitades enda isikut.
Õnneks Eestimaal on mõned inimesed sellele täiuslikkusele jõudnud üsna lähedale. Nimesid ei nimeta, sest oleks väga piinlik, kui ma unustan kellegi nime.
Enamus meist aga oskab mingit konkreetset asja teha hästi või vähemalt keskpäraselt. Seegi on vajalik - kõik ei saa olla olümpiavõitjad. Minule meeldivad kõik vanatehnikahaarrastajad, kes on ausad ja hea südamega ning teevad seda mida lubavad. Selles hobis tuntakse tegijaid nende tehtud tööde, mitte õhkuloobitud sõnade järgi.
Ma olen õnnelik, et saan olla osake vanatehnikaharrastajate mõnusast perest justnimelt Eestimaal.
Indrek