[Aspelund]

Jõuluvana oli kingikotti pistnud ühe toreda raamatu, mis kannab pealkirja "Autoajastu fotoalbum". Tegu siis sellise teosega:



Raamatu sissejuhatus ütleb: "Tehnikaajaloo seisukohast on 20. sajand murrangulise tähtsusega. Tehnika kiire arengu tõttu on toimunud ülisuured muutused inimeste suhtluskäitumises. Lühenesid vahemaad ja kasvasid kiirused. 19. sajandi lõpus välja töötatud sisepõlemismootor ning sellele järgnenud auto leiutamine tähistas maanteetranspordis revolutsiooni algust, ehkki esialgu ei ennustanud uuele leiutisele eluõigust peale mõne üksiku fanaatiku mitte keegi. Ometi läks just vastupidi.

Maanteemuuseumi töötajate poolt koostatud fotoalbumi eesmärgiks on tutvustada viimase 115 aasta jooksul toimunud olulisemaid autoajastuga kaasnenud muutusi ja arenguid Eestis. Rohkem kui 140 fotost koosnev album on jagatud kolmeks erinevaks ajaperioodiks. Iga ajaperioodi sees vaadeldakse konkreetsele ajastule iseloomulikku keskkonda ja sõiduvahendeid. Raamatu keskmes on inimene oma muutunud käitumise, harjumuste ja vajadustega."

Ühtlasi on ka see sissejuhatuseks 2014. aastal debüteerivasse samanimelisse Maanteemuuseumi väljapanekusse.

Esimesed muljed on väga postiivsed. Pildid on üldiselt huvitavad ja suurepärases kvaliteedis. Fotode valik on samuti üpris mitmekesine ja peaks rõõmustama laia lugejaskonda.

Raamatus on ka mõned puudused, väike ülevaade neist.

LK 32: Foto on dateeritud 20-ndate aastatega. Inimeste riietust arvestades on see pigem I maailmasõja eelne periood.
Lk 34 ja 35. Tõldautodeks peeti pigem kinnise kerega sõidukeid.
Lk 42: raudteefoorumi abiga õnnestunuks avarii koht ja aeg täpselt identifitseerida.
Lk 47: See pole BMW Dixi, vaid BMW 3/15 D2. Ametliku mudelinimena oli Dixi kasutusel vaid auto esimese põlvkonna juures (D1).
LK 56: Teehooldaja sõiduk ei saa olla 40-ndate aastate esimesest poolest. Mootoril on selgelt loetav kiri "Irtõš". Neid abimootoreid hakati kasutama 40-ndate teises pooles, pärast II maailmasõda.
Lk 60: Tegu on Eesti mootorispordi ajaloo seisukohast olulise fotoga. Nimelt on tegu Julius Johansoni Buick'iga, mis parajasti sõidab Monte Carlo rallit 1929. aastal. Kui ma õieti mäletan, siis oli see foto tehtud Poolas, kus Johanson ja kaassõitjad olid hädas suurte lumetormidega.
LK 67: Parika raba fotol on näha taustaks olev tank, mis oli uppunud tee äärsesse kraavi. Minu teada peaks maanteemuuseumil olema ka üks lähivõte sellest, ehk tasunuks seda kasutada selles kontekstis?
LK 89: Koolilapsed on ekskursioonil mitte Rõngus, vaid Rõuges. Vähemalt nii väidab fotol endal olev kiri.
LK 95: Volga Tallinnas: Tegu on ühega prototüüpidest, mis käis Tallinnas 1955. aastal. Sama pilt ilmus ühes toonases päevalehes.
Lk 100: Pildil on lahti taga oleva Moskvitši kapott, seega ei tasuk pildiallkirjas rääkida ülekuumenevast sapikast.
Lk 103: Pildil on tavaline Moskva tehase Moskvitš, kas mudel 408 või 412. Ei ole minu arust IE, viimane tähis jäi moderniseeritud Iževski tehase mudelitele.
Lk 105: Roman Bertelovi raamatus on see foto olemas. Valge auto ET-800 elektra abil on foto dateeritav 1970. aastaga, mitte 60-ndatega nagu fotoallkirjades.
Lk 106: See on Iz-350, mitte Iz-49. Ära tuntav puuduva tagavedrustuse ja esihargi poolest.
Lk 110: Ratas pildil on M-72H(N).
Lk 113: Populaarsed olid kõik Jawa'd, mitte ainult 250'sed.
Lk 115: Fotol on Zis-155, mitte elektribuss Zis-154.
Lk 134: Lennuvälja remont. Lennuväli oli remondiks kinni 1982. aasta mais.
Lk 143: Väga varajane Vaz-2101. Numbri järgi otsustades 1970 või 1971.
Lk 146: Zaz 966 ja 968 olid sama kerega. Erinevus oli vaid välistes plekkides. Nii on tõdemus, et 968 oli ruumikam kui ta eelkäijad, vaid pool tõde. Ta oli küll ruumikam kui muhk, kuid sama ruumikas kui 966. Viimasega oli erinevus eelkõige võimsamas jõuallikas.
Lk 150: See ei ole Moskvitš M-427, vaid Iz-2125. Kere tagaosa kuju annab selge vihje.
Lk 157: Esimene mootorratas on silindri järgi otsustades Jawa 250.

Mõned mõtted veel: kui juttu on autoajastust, siis võinuks teoses olla kajastatud ka sellised märgusõnad nagu autosport, Autom, autoteenindus, autolaenutus, autoinspektsioon jne. Raamatu sisu järele otsustades polnud neid aga lihtsalt olemas. Võinuks ära mainida selle, kuidas Eestis bensiini tehti (märksõna Estolin). Ikkagi siinset autokultuuri puudutav samm. Sõnagi pole juttu vanatehnikaliikumisest või II maailmasõja eel toimunud sõidukite rekvireerimisest (mille tulemustest on suurepärased fotod EAG galeriis ksf! Valdo kogust. Või busside ehitamine Eestis, esimene autonäitus? Tartu autoremonditehas on nähtaval ühe pildiga, Tallinna vormelitest pole aga sõnagi...

Teisalt: müstilise Laz'i või Tuula asemel toodeti konkreetse mudelitähisega masinaid. Oli selleks siis Laz-697M või Tuula T200. Muuseumi koguteos võiks olla neis asjus võimalikult täpne.

Samuti võinuks raamatu struktuuri ja piltide valiku väga põhjalikult üle mõelda. Ehk siis just sellest aspektist, kuidas fotod auto lugu Eestis jutustavad. See, et alustatud sai teedeehitusest ja hobuvankritest on väga hea mõte. Sealt edasi peaksid pildid aga iseloomustama auto ja tema ümbruse muutumist ajast. Näiteks on ju Tallinna linnamuuseumis olemas suurepärane foto esimesest Eesti autobussist, see sobinuks nende kaante vahele suurepäraselt. Ka Benz Velo foto sobinuks siia kaante vahele kui kohalik esimene auto. Või siis sõitma jäänud CLEMENT-PANHARDi olemasolevat tükkide pilt. Veelgi suurem õnn olnuks leida tolle sõiduk õige foto (mille häguversioon erinevates allikates olemas on).

Kokkuvõttes vajanuks too raamat üht asjalikku toimetajat, kes käinuks selle loomise erinevate etappidega kaasas.

Aga eelpool olevast kriitikast hoolimata on see siiski raamat, mis võiks kuuluda ühe kohaliku autoajaloo huvilise raamaturiiulisse.

Saadaval parimates poodides, hind veidi alla 20 tugriku.

A.