[klaabu]

mina õppisingi oma esimese minskiga nii sõitma, et isa pani jää peal kaheksat sõitma. valus ta algul ju oli...

suuremaid prahmakaid pole olnud, väiksemaid küll. suunad katki jne. ükskord läks küll napilt. pääsküla rabas on need sirged sõjaväe teed, mis lõpmatult auke täis on. sõpradega sai seal tihti hulgutud. kuigi veel seda kanti ei tundnud, pidi ju sõpradega sammu pidama. need aga teadsid iga kuradi auku. mina aga lajatasin 80-ga laugesse auku ja sellest välja tulles viskas mind ülesse, kiivrinina käis vastu esituld ja jalad olid tagantvaatajate sõnul peast kõrgemal olnud. tükk aega olin sellises asendis kõlkunud, aga õnneks vajusin ikka õigele poole.

eriti naljakas oli aga ühe soomlasega. müüsin talle ühe planeta kolme. lube tal küll polnud, aga väitis, et sõita oskab. kuressaarest oli see 30 km eemal ja läksin talle siis seda viima. lugesin sõnad peale, et masin suht raske ja pidurid viletsad. noogutas aint ja palus mul näidata, kuidas masin käima panna. astusin siis 300 m eemal olnud bussipeatuse puule, kui äkki vuhises vana must mürinaga mööda ja kruusateel otse T-kurvi, kust algas sisuliselt soo. pidama ta muidugi ei saanud ja suras põlvesügavuses vees paarkend meetrit sinna kõrkjatesse. terveks jäi sunnik, aga siklit vedasid küll traktoriga välja:lol