[kopraonu]

Olen nüüd vist üks väheseid lolle,kes saab öelda,et T-40 pole häda miskit.
Olen pidanud tööd tegema siis nii T-40A(ilma esiveota ja esimene traktor ka mida iseseisvalt sain kasutada) ja T-40AM(esiveoline).
Esiveota T-40 oli tehnilisest küljest üks parimaid traktoreid,millega sain tööd teha. Seda oli hooldatud korralikult ja mingi ime läbi oli sellel olnud ka asutusest kuni tänase päevani üks omanik,kes remontis iga asja põhjalikult. Siduriga oli probleeme aga pidi teadma,kui raskeid asju järel lohistada tohtis. Palju tööd temaga teha ei saanud esiveo puudumine tingis selle,et olid omad piirangud.
T-40AM oli aga selline,millega pidi juba tõsiselt vaeva nägema,et tööle saada. Alguses oli ta käivitusmootoriga,kuna see jooksis kokku,sai peale pandud starter. Kuid sellel läks varsti ära tõmberelee ning siis pidi kruvikeerajaga hakkama klemme kokku lükkama ja oli oht,et võisid voolu saada. Sädelemine oli tavaline asi. Esimesed rattad alguses ei loperdanud, vähemalt mitte siis kui mina töötasin aga peale poolt aastat kui seda masinat uuesti nägin oli selge,et metsatööga oli esisild ja käigukast ka ära tapetud. Keegi ei viitsinud ainsatki määrdeniplit peale mind määrida ja kõik kasutasid seda nii kuis aga jaksasid.

Kabiini ronimisega probleeme polnud,mitte just väga pika inimesena oli see kabiin mulle isegi nagu valatud. Aga see on vist 1: 1000 juhus,et see mõnel kodanikul nii juhtub.