[v6sa]

Elus juhtub tihti nii, et tead küll, kuidas peab, kuid loodad siiski, et ehk seekord.... Ometigi ei.
meil vist ei ole äparduste teemat veel? Vaatame, kas võtab elu sisse. Teen otsa lahti.

Proloog:
1) Kõik teavad, et kallutava haagise kast peab transpordi ajal olema raamil korralikult kinni. Soovitavalt neljast punktist, kuid piisaks kahestki pluss kallutussilindrid.
2) Ebatasasel maastikul liikudes (eriti metsas!) peab juht olema väga hoolikas, et mitte ületada stabiilse kalde nurka.
3) rehvirõhk peab olema piisavalt suur, et rehvi läbivajumine oleks takistatud.

Vahendid:
Kuna mul on paarist isetehtud kärust parajasti ühe, mulle sobiva, tegemine pooleli, siis oli loomulikult vaja veosilma külgesaamise järel proovisõidule minna. Parajasti oli kevadel jäänud paar ruumi harvenduse puud seoses põksinäksi kasti asendamisega muttidega koju toomata. Egas midagi - kärualge järgi ja metsa poole punuma. Enne sai veel vaadatud, et rehvides oli ülalpool proovimiseks piisavalt õhku sees. Peale koorma pealeladumist paistis küll, et allpool kippus väheks jääma...

Sündmuste areng:
metsas sai virn peale laotud ja algne mõte tuua koju vaid porte jagu jäi ahnusele alla. Peale sai laotud julgelt 3 ruumi... Kastipõhi on maapinnast 74 cm, kogu virn oli pea 2 m. Ahnust toitis traktorist leitud koormarihm, millega sai puudele hõlpsasti selgeks tehtud koormaspüsimise vajadus.
Manööverdamisel ja esialgsel väljaukerdamisel ei paistnud ohtu kusagilt - käru oli kenasti haakeseadmele toetumas, tuli viisakalt järgi (kuigi madalast rehvirõhust tingitult kõikus koledal kombel). Kuna metsaserv juba paistis ja ühtegi takistust enam mitte, siis kasvas julgus ja otsisin välja vähe kiirema käigu. Põksinäksi 2. annab kenasti 4+ km/h. Viga!!!

Kliimaks:
veidi peale kiiruse kasvamist tundsin kerget nõksatust (nagu ikka, kui lõtkuga veosilm takistusega kohtunud haagise tõttu ühest äärmusest teise jookseb) ja vaatasin igaks petteks üle õla.
Edasine toimus, nagu parimas Prantsuse komöödias:
kännuservalt hoogu saanud haagis põrgatas vasaku ratta maast lahti. Kõrge koorem hakkas aeglaselt paremale küljele kalduma. Kuna põksinäksi haakeraud on kinnine, siis takerdus veoaas peatselt sinna ja raam enam ei kaldunud. Mis omakorda tähendas, et tappidega kinnitamata kast jätkas liikumist, kaldudes vääramatult üle tasakaalupunkti. Raam ja kast saavutasid stabiilse kontakti maaga umbes samal ajal.
.... (kandev paus )
KURAT!
Seiskasin traktori ja kasutasin ära umbes kolmandiku oma antud situatsiooni sobilikust sõnavarast. Rohkemaks polnud põhjust - ISE tegi...

   

Kogu protsess võttis aega vast sekundit kolm.

Epiloog:
Selgus, et valitud raamikõrgus on väga hea - täpselt minu pikkusele sobiv, et upitada kast õigele kohale tagasi.
Teist korda tehtud koorem sai madalam ja tihedam, sest nüüd olid jämedamad notid kohe alguses võtta. Virna kärule ladudes sattusid need "ootamatult" kuhja otsa...
Veosilma keevitus on hoolimata nirust väljanägemisest siiski piisavalt hea, et mitte esimese väänamise peale küljest kukkuda.

Mida ma soovitan kõrva taha panna:
ära paaruta, kui Sa ei näe ratta ette!