25-12-2013, 15:42 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 25-12-2013, 15:58 PM ja muutjaks oli hobiautod.)
Indrek Sirk
Minule on vanasõiduk või uunikum ikka seostunud selliste sõidukitega, mida igapäevaliikluses enam ei kohta. Tervitan igati korraldaja poolt vanusepiiri karmistamist (eelmisel aastal võis osaleda ka 1985 sõidukiga, esmamainimisaastaga 1980), kuid minu hinnangul oleks veelgi parem kui konkreetse sõiduki vanusepiir asuks vähemalt 25 aasta peal. Selline on ju tänase päeva seisuga ka vanasõiduki vanusepiir kokku lepitud.
Talveralli on kindlasti kasvulava suvistele üritustele ning sellele ilmselt väga unikaalset tehnikat ei satu, kuid stardinimekirja aitaks kindlasti stiilipuhtama hoida kõrgem vanusepiir. Kui ööpäevaga kogunes üle 30 soovija, siis ilmselt on registreerijate arv sellel aastal kaugelt üle 60.
Minul puudub vaimustus ka Nõukogude autotööstuse laiatarbekaupade nagu Ladad ja kandilised Moskvitsid vastu. Võib-olla on neid liiga palju veel üldises liikluspildis näha. Samas tekitavad aga mitmed 70-ndate autod minuski tugevat hingevärinat - seega võib käesoleva lõigu liigitada ka rubriiki "Maitse üle ei vaielda".
Indrek
Indrek Sirk
Eelnev ei olnud mõeldud kriitikana, vaid sõbraliku ettepanekuna. Kuna minule on jäänud mulje, et tegemist paari entusiasti ennastsalgava tööga, siis pole mul kõrvaltvaatajana mingit õigust kritiseerida korraldajate otsuste üle. Hoopis rõõmustan, et selline vanatehnikaga seotud üritus olemas on.
Kindlasti omavad kõik kunagi toodetud sõidukid oma rolli autotööstuse ajaloos. Täiesti kindlasti 1990-ndate ning käesoleva aastatuhande sõidukidki. Käesoleval juhul räägime aga Uunikute Talverallist, mitte "Nõukogude autotööstuse" tähtsast rollist maailma autotööstuse ajaloos. Kui panid tähele, siis vastavas lõigus ka möönsin, et maitse üle ei vaielda. Mulle on jäänud mitmetelt vanatehnikaüritustelt kõrva inimeste halvustavad märked, et mis uunikum see veel on - tavaliselt seistes M-412, VAZ 2101 vm taolise kõrval. Lihtsalt sellisel sõidukil puudub tavamõistes unikaalsus. Samas on see tänuväärne kasvulava - ise tahaksin lihtsalt näha, et enne analoogsele üritusele tulekut oleks sõiduki unikaalsuse nimel ka vaeva nähtud. Nagu Priit kirjutas, pole ju kuigi raske 2-3 tuhande krooniga osta 25 aastat vana auto, kuid mingi elementaarne sündsustunne peaks siiski säilima.
Priit hüppas jälle teise äärmusesse 150-200 tuhandesest eelarvest rääkides. Suund on igal juhul praegu õige ning kui uuel aastal vanuse ja seisundinõuded karmistuvad, siis minu hinnangul paraneb ka ürituse kvaliteet (soovimata seda ka hetkel mingilgi viisil halvustada).
Rahulikku meelt ja unetuid öid autosid poleerides-timmides
Indrek
Priit Veski
Indrek, ma olen Sinuga 99% päri. Kuid enne tuleb jõuda mingi kriitilise piirini, kes on üldse huvilised ja siis hakata osalejaid valima juba auto stiilsuse või vanuse järgi. Väga tõenäoline, et järgmine aasta saab asi veel karmim olema. Reaalselt on tänasel päeval saadaval igasuguseid piisavalt vanu ja sõiduvõimelisi autosid ja seda suhteliselt vähese raha eest. Ideaalis võiks ju jõuda isegi selleni, et nendele rallisõiduvanakestele toimub aastas 2-3 üritust. Üks suurem Talveralli ja paar väikest võiduajamist. Aga ikka stiilset ja võimalikult ohutut. Et huvilised soetavadki endale lausa spetsiaalsed jõuvankrid, millede otstarve ongi nendel paaril üritusel osaleda. Kui on piisavalt "rallikad" ja need ka ajastule vastavalt disainitud, siis vaevalt Te neid ka Lustisõidult eemale ajaksite.
Üldiselt on ju maailmas nii, et vanaautoralli eelarve meeskonnale on 150-200K krooni. Fun ei pea odav olema, mina näiteks viitsiks ja otsiks selleks kindlasti midagi põnevat. Tooks kasvõi Rootsist mõne Eesti oludes harulduse.
Kui selline auto maksab Stockis 10K sek ehk Eestisse kohale 21-22K krooni ... olgem ausad, paljudele inimestele ei ole selline raha just kuigi ületamatu probleem. Ega seda pea ju puruks sõitma. Selline Saab ilustaks peaaegu iga vanaautoüritust. Aga küll me kunagi ka sinnamaani jõuame.
Indrek Sirk
Eks igaühel oma tänavad, millel nad liiklevad ja milliseid autosid seal näevad. Täpsustan oma mõtet veidi - sellistel üritustel võiksid osaleda sõidukid, mis ei oma enam tarbimisväärtust kui sõiduvahendid.
Üsna mõttetu on samas arutada selle üle, milline sõiduk millisele inimesele on tarbimisväärtus, kuid Margus16 viidatud sõidukid võiksid küll osaleda mõnel teisel üritusel. Näiteks on populaarne autoorienteerumine, kus stardimaks ja tegevus üsna sarnane talverallile. Jätkem vanad autod muuks otstarbeks ning jätkem selle ürituse ikka Uunikute Talveralliks, mitte romuralliks.
PS Skoda 120 mudelivahetus toimus 1982 ning 1988 aasta Volvo 245 ei ole ka ilmselgelt sama mis enne 1980 valmistatud 200 seeria. Tänavaliikluses ei kohta me üldse kuigi palju erinevaid sõidukeid, kuid jäägem siiski mingi vanusepiiri juurde.
Indrek Sirk
Eks see olegi üks lõputu vaidluse teema. Kuna üritusel on väike võistlusmoment ka juures, siis võiksid osalejad enam-vähem võrdsed olla. Või vähemalt võiks olla mingi ühine läbiv joon.
Mina ei virise ega näita näpuga kellegi peale. Hing ongi oluline, minule isiklikult aga tundub, et tõelised vanatehnika pärlid hoiavad sellise lähenemise korral ettevõtmisest kõrvale. Iseenesest on huvitav mõte, et alustame madalamate nõuetega ning aja jooksul karmistame osavõtjale esitatavad nõuded. Võib-olla ongi meie vanatehnikaharrastuse üldine olukod selline, et huvi kasvatamiseks on vajalik selliste meetmete rakendamine. Kasvulava on igal juhul vajalik - Piibur vist tõi käibesse selle termini Uunikute Talveralli kontekstis.
Tulles tagasi hinge juurde - Priit ei saa ju teada, millised on osalejate sõidukid. Kui korraldaja annab loa, siis on see absoluutne ja vaidlustamisele ei kuulu. Kui aga starti lubatud sõidukis ei ole seda lubatud hinge, siis on ka ürituse hing tühjem.
Korraldaja määrab ka selle, kui tõsine on üritus. Mina olen enda jaoks seadnud Uunikute Talveralli samale pulgale muude vanatehnikaüritustega. On ju korraldajaks kõlavaima nimetusega vanatehnikaklubi - Unic. Seejuures praktiliselt ainus Unicu korraldatav vanatehnikaüritus. Selle võib nimetada ka "mitte-ametlikus fun-ürituseks seltskonna, huvitavate autode ja talvise loodusega" - sellisel juhul aga küsiksin, miks on selle nimetus seotud uunikumidega. Kas ehk on uunikumil uus sisu - unikaalne sõiduk.
Mina ei ole ennast kunagi pidanud absoluutse tõe kuulutajaks. Käesolev arutelu aga aitab kindlasti kaasa vanatehnikaharrastajate eelistuste kaardistamiseks. Uue tasandina tahaksin mina tuua sisse vanatehnikaharrastajate seisukohtade kujunemise seonduvalt nende vanusega.
Mina olen täheldanud, et üldjuhul seavad vanemad inimesed vanatehnikale kõrgemaid nõudmisi kui nooremad. Siin foorumis on üldjuhul noored ja väga noored liikmed. Minagi pole vana, kuid oma harrastuse raames suhtlen eelkõige vanema generatsiooni harrastajatega. Seetõttu on ehk ka minu arusaamad veidi stagneerunud ning ma ei oska näha 80-ndatel valmistatud sõidukites nii suurt väärtust vanatehnikaharrastusele kui nooremad mehed.
Indrek@hoiab lihtsalt diskussiooni üleval
Priit Peljo Kirjutas:Kui suur väärtus on minu autod (e23 728A 78a., e12 520 81a. ja fiat 127 81a.) vanatehnikaharrastusele?
EDIT:
Väljalaske aasta mul 1972 ja minu jaoks on minu autod enam-vähem seal hallistsoonis mis on piiriks niiöelda uue ja vana vahel.
Indrek Sirk
Minu jaoks on nende sõidukite näol tegemist nn hobisõidukitega. Igapäevases kasutuses ei ole need sõidukid mitte tehnika arengu tormilise tõttu vaid seepärast, et inimestel meeldib sõita moodsamate sõidukitega. Sina huvitud neist sõidukeist, naabrimees tuunib ja ehitab 1995 aasta Subarut või 2001 aasta Ford Mustangit. Nostalgiahõng on juures nii Sinu autodel kui ka waxi 1989 aasta Nysal. Lihtsalt võiks siis teha Priidule ettepaneku nimetada Uunikute Talveralli ümber Nostalgiaralliks. Muuseas ei pea ma ennastki Fiat 600-l just vanatehnikaklassi kuuluvaks. Kui aga stardijärjekord sisaldaks enamuses 50-60-ndate sõidukeid, pingutaksin minagi selle nimel, et välja tulla vanema ja kvaliteetsemalt taastatud sõidukiga. Tahaksin olla sellisel vanatehnikaüritusel, kus saaksin vähemalt mõne korra õhata - jõuaks mina oma harrastusega sama kaugele. Kui meenutan viimasest ajast, siis sellised hetked on minu jaoks olnud T. Pappeli Dodge, punase Volvo P1800 ja nii mõnegi vanatsikli kõrval seismine. Mul ei ole midagi ka selle vastu, kui päästetakse autosid "Kuusakoski lõugade vahelt", kuid vanatehnikaharrastus on minu jaoks midagi enamat kui vanaraua kokkuostupunkti väravast näitusele sõitmine. Kuigi teatud juhtudel on seegi ennast õigustanud, st lisanud väärtust vanatehnikaharrastusele.
Minu jaoks on vanatehnikaga tegelemise ülim eesmärk viia sõiduk seisukorda, millises ta väljus tehasest. Samasuguses komplektsuses ning tehnilises seisukorras. Seejuures peab see sõiduk olema ka VANA ning liikluspildist kadunud juba palju aastaid tagasi. Minu jaoks tõepoolest ei ole Sinu kirjeldatud sõidukid vanasõidukid, kuid neil on tugev potentsiaal vanasõidukeiks saada. Vanatehnikahuvi ei pea mitte alati väljenduma vanasõiduki omamises. Kolm-nelikümmend aastat tagasi autoteeninduses või autoremonditöökodades töötanud mehed on tänapäeval hindamatud allikad vanatehnika taastajatele. Sinu väärtus 70-80-ndate BMW-de asjatundjana saab olema ca 10 aasta pärast äärmiselt kõrge (ehk on tänagi, kahjuks ei tunne Sind lähemalt).
Ärgem ajagem üldist tehnikahuvi ning kiindumust konkreetsele margile segamini vanatehnikaharrastusega. Kuni rariteetsete autode omanikud ei konkureeri tõsiselt Uunikute Talverallil osalemisloa saamise nimel on loomulik, et ürituse õnnestumiseks täidetakse stardinimekiri ka vanasõidukikandidaatidega.
Ärgem aga unustagem lõpuks, et esindan üksnes ühe inimese arvamust ning ei pretendeeri sellele, et just Uunikute Talveralli on kõige õigem üritus selle teema arutamiseks. Lihtsalt tulid mõned mõtted pähe ja panin need kirja.
Indrek
Väravamehaanik
Mina ei tea tehnikapsühholoogiast suurt midagi aga kui inimeste arenguga seotud tendentse kanda üle tehnikale, siis on ju loomulik et enne viiendat eluaastat hakkab üritus/üritusel osalevad inimesed arutlema "mina" väärtuse ja enesekehtestamise üle. 5 aastasele on see loomulik käitumine.
Armsad noored vanatehnikasõbrad! Midagi ei tehta siin ilmas ilmaasjata ja kogu meie tegevust kontrollitakse kõrgemalt ja kaugemalt nende vanatehnikahuviliste poolt, kes on seda koguaeg teinud.
1976. aastal loodud vanatehnikaliikumine vajas Eestis lihtsalt teise etapi "stardipauku". See ei tähenda, et puukodarad kuhugi kadunud oleks, normaalses peres on erinevaid põlvkondi, kes vastastikku üksteist täiendavad.
Mina soovitaks selle ürituse jätta aastani 1980. Nagu juba eelpool öeldud teistsuguses sõnastuses, siis normintellektiga inimestele pole vaja sõnasõnalt lugeda kümmet käsku, põhiseadust ja jumal teab, mida veel. Tark inimene saab aru üldisest mõttest ja ei pauguta komakohtadega. St pole oluline, kas 1979 või 1981.
Vanatehnikaliikumine ei seisne ainult üritustel osalemises, keegi peab garaazinurgas heebleid poleerima ja keegi peab raamatuid lugema. Küll aga ei tohi propagandistlikke etteasteid, nagu seda on üritused, usaldada juhmardite kätte. Sestap ongi korraldajatel vaja otsustada, kes saab rajale ja kes ei saa. Selleks, et saada, tuleb viia ennast nõuetele vastavaks. Nõuded jällegi peavad olema valdavale enamusele jõukohased. A`la "Bugattita rajale ei saa, ootame kõiki osalema" ei ole eriti mõtekas üleskutse. Oluline on ka mingi kriitiline mass, kelle peal seda propagandat teostada.
Oldmopedi ees müts maha, kes julges öelda, et see üritus ei lähe tema huvidega kokku. Jumala eest kui osaleda soovija huviga läheb kokku osaleda UUNIKUTE Talverallil, siis on tema huvi ka leida endale sõiduvahend, mis on tema silmis UUNIKUM. St. piisavalt vana ja piisavalt huvitav. Kui osaleja hindab oma sõidukit UUNIKUNA, siis on see tema silmist ka näha. Samuti on näha see kui inimene on teinud valearvestuse ja tunneb ennast oma panniga teiste UUNIKUTE vahel halvasti.
Kunagi ammu sai välja käidud, et osaleda ei tasu uunikuga, mis võib saada talvel jäädavaid kahjustusi. Sellest tulenevalt arvan, et osaleda ei tasu originaalvärvis ja seni täiesti autentsena säilinud 1980. aasta Lada või Mossega, küll aga juba restaureerimistulest (süütuse kaotamisest) läbi käinud 1930. aastate Mersu, Packardi, RR-i või tont seda teab millega. Seega kõik, mida tänapäeva inimene on suutnud uuesti teha, seda tema suudab veelkord uuesti teha.
Ja lõpetuseks, kui teil veel ei ole ideid, siis toksige sisse http://www.blocket.se , sealt edasi bilar ja arsmodell till 1981 ning tutvuge hetkel soodsaima Euroopa vanatehnikamaa pakkumistega.
Indrek Sirk
Keda Uunikute Talveralli starti lubada, on ainuüksi korraldaja otsustada. Käesolev teema on hoopis selleks, et erinevad foorumi kasutajad saaksid avaldada arvamust küsimuses, milline peaks olema üks vanatehnikaüritusel osalev sõiduk.
Tavamõistes on mõlema Teie autod vanad, ilu on aga teadupärast vaataja silmades. Kui Teie sõidukid on esteetilise välimusega ning korras, ei ole nad kindlasti häbiks ka vanatehnikaüritustele.
Mõelgem nüüd aga sellele, kui kogu üritus just sellistest sõidukeist koosnekski. Siin ongi minu jaoks see kriitiline piir. Uunikute Talverallil on praeguse nimekirja järgi võimalik näha arvestatavat hulka selliseid sõidukeid, mis näiteks aastal 1970 ilmestasid liikluspilti (võttes aluseks siis mitte niivõrd konkreetse sõiduki, vaid vastava mudeli tootmisaja). Kui nende osakaal oleks 50%, ütleksin mina, et tegemist on tõsise vanatehnikaüritusega.
Kõigile teistele aga esitaksin aga sellise seisukoha. Kujutage endale ette, et KUMU eraldab üheks kuuks 1000 m2 pinda ning teeb ettepaneku korraldada vanasõidukite näitus (ca 50 sõidukile). Millised sõidukid Teie arvates sinna sobiksid Eesti rahvale ja turistidele vaatamiseks. Kas paneksite sinna M 412, VAZ 2101, Audi 100? Millises seisukorras peaksid olema näitusel olevad sõidukid?
Ideaalis oleks Uunikute Talveralli minu jaoks samasuguse tasemega. Jõudmaks aga ideaalile lähemale oleks vaja näha ette mingi kriitiline piir, millele enamik sõidukeid peaks vastama. Kas poleks tore, kui talveralli on sedavõrd prestiizne, et hoolimata talvisest ajast sõidetakse garaazist välja (NB garaazist, mitte lumehangest maja taga) ka selliste sõidukitega, mille üle me ei vaidle, kas see on vanasõiduk või mitte. Talvine sool teedel on kahtlemata autodele kahjulik, kuid vähemalt eelmisel aastal oli trass 95% teedel, mis pole kunagi soola näinud. Ainult stardikohta sõitmine ja tagasisõit Jänedalt oli mööda soolatatud teid. Prestiizi loovad osavõtjad. Kui mina näeksin, et osavõtjate seas Eesti vanatehnika uhkuseks peetavad sõidukid, poeksin kasvõi nahast välja, et starti jõuaks ka 1939 aastal valmistatud NSU-Fiat 500 või 1942 aasta VW KdF-82 (nn Kübelwagen).
Indrek
Minule on vanasõiduk või uunikum ikka seostunud selliste sõidukitega, mida igapäevaliikluses enam ei kohta. Tervitan igati korraldaja poolt vanusepiiri karmistamist (eelmisel aastal võis osaleda ka 1985 sõidukiga, esmamainimisaastaga 1980), kuid minu hinnangul oleks veelgi parem kui konkreetse sõiduki vanusepiir asuks vähemalt 25 aasta peal. Selline on ju tänase päeva seisuga ka vanasõiduki vanusepiir kokku lepitud.
Talveralli on kindlasti kasvulava suvistele üritustele ning sellele ilmselt väga unikaalset tehnikat ei satu, kuid stardinimekirja aitaks kindlasti stiilipuhtama hoida kõrgem vanusepiir. Kui ööpäevaga kogunes üle 30 soovija, siis ilmselt on registreerijate arv sellel aastal kaugelt üle 60.
Minul puudub vaimustus ka Nõukogude autotööstuse laiatarbekaupade nagu Ladad ja kandilised Moskvitsid vastu. Võib-olla on neid liiga palju veel üldises liikluspildis näha. Samas tekitavad aga mitmed 70-ndate autod minuski tugevat hingevärinat - seega võib käesoleva lõigu liigitada ka rubriiki "Maitse üle ei vaielda".
Indrek
Indrek Sirk
Eelnev ei olnud mõeldud kriitikana, vaid sõbraliku ettepanekuna. Kuna minule on jäänud mulje, et tegemist paari entusiasti ennastsalgava tööga, siis pole mul kõrvaltvaatajana mingit õigust kritiseerida korraldajate otsuste üle. Hoopis rõõmustan, et selline vanatehnikaga seotud üritus olemas on.
Kindlasti omavad kõik kunagi toodetud sõidukid oma rolli autotööstuse ajaloos. Täiesti kindlasti 1990-ndate ning käesoleva aastatuhande sõidukidki. Käesoleval juhul räägime aga Uunikute Talverallist, mitte "Nõukogude autotööstuse" tähtsast rollist maailma autotööstuse ajaloos. Kui panid tähele, siis vastavas lõigus ka möönsin, et maitse üle ei vaielda. Mulle on jäänud mitmetelt vanatehnikaüritustelt kõrva inimeste halvustavad märked, et mis uunikum see veel on - tavaliselt seistes M-412, VAZ 2101 vm taolise kõrval. Lihtsalt sellisel sõidukil puudub tavamõistes unikaalsus. Samas on see tänuväärne kasvulava - ise tahaksin lihtsalt näha, et enne analoogsele üritusele tulekut oleks sõiduki unikaalsuse nimel ka vaeva nähtud. Nagu Priit kirjutas, pole ju kuigi raske 2-3 tuhande krooniga osta 25 aastat vana auto, kuid mingi elementaarne sündsustunne peaks siiski säilima.
Priit hüppas jälle teise äärmusesse 150-200 tuhandesest eelarvest rääkides. Suund on igal juhul praegu õige ning kui uuel aastal vanuse ja seisundinõuded karmistuvad, siis minu hinnangul paraneb ka ürituse kvaliteet (soovimata seda ka hetkel mingilgi viisil halvustada).
Rahulikku meelt ja unetuid öid autosid poleerides-timmides
Indrek
Priit Veski
Indrek, ma olen Sinuga 99% päri. Kuid enne tuleb jõuda mingi kriitilise piirini, kes on üldse huvilised ja siis hakata osalejaid valima juba auto stiilsuse või vanuse järgi. Väga tõenäoline, et järgmine aasta saab asi veel karmim olema. Reaalselt on tänasel päeval saadaval igasuguseid piisavalt vanu ja sõiduvõimelisi autosid ja seda suhteliselt vähese raha eest. Ideaalis võiks ju jõuda isegi selleni, et nendele rallisõiduvanakestele toimub aastas 2-3 üritust. Üks suurem Talveralli ja paar väikest võiduajamist. Aga ikka stiilset ja võimalikult ohutut. Et huvilised soetavadki endale lausa spetsiaalsed jõuvankrid, millede otstarve ongi nendel paaril üritusel osaleda. Kui on piisavalt "rallikad" ja need ka ajastule vastavalt disainitud, siis vaevalt Te neid ka Lustisõidult eemale ajaksite.
Üldiselt on ju maailmas nii, et vanaautoralli eelarve meeskonnale on 150-200K krooni. Fun ei pea odav olema, mina näiteks viitsiks ja otsiks selleks kindlasti midagi põnevat. Tooks kasvõi Rootsist mõne Eesti oludes harulduse.
Kui selline auto maksab Stockis 10K sek ehk Eestisse kohale 21-22K krooni ... olgem ausad, paljudele inimestele ei ole selline raha just kuigi ületamatu probleem. Ega seda pea ju puruks sõitma. Selline Saab ilustaks peaaegu iga vanaautoüritust. Aga küll me kunagi ka sinnamaani jõuame.
Indrek Sirk
Eks igaühel oma tänavad, millel nad liiklevad ja milliseid autosid seal näevad. Täpsustan oma mõtet veidi - sellistel üritustel võiksid osaleda sõidukid, mis ei oma enam tarbimisväärtust kui sõiduvahendid.
Üsna mõttetu on samas arutada selle üle, milline sõiduk millisele inimesele on tarbimisväärtus, kuid Margus16 viidatud sõidukid võiksid küll osaleda mõnel teisel üritusel. Näiteks on populaarne autoorienteerumine, kus stardimaks ja tegevus üsna sarnane talverallile. Jätkem vanad autod muuks otstarbeks ning jätkem selle ürituse ikka Uunikute Talveralliks, mitte romuralliks.
PS Skoda 120 mudelivahetus toimus 1982 ning 1988 aasta Volvo 245 ei ole ka ilmselgelt sama mis enne 1980 valmistatud 200 seeria. Tänavaliikluses ei kohta me üldse kuigi palju erinevaid sõidukeid, kuid jäägem siiski mingi vanusepiiri juurde.
Indrek Sirk
Eks see olegi üks lõputu vaidluse teema. Kuna üritusel on väike võistlusmoment ka juures, siis võiksid osalejad enam-vähem võrdsed olla. Või vähemalt võiks olla mingi ühine läbiv joon.
Mina ei virise ega näita näpuga kellegi peale. Hing ongi oluline, minule isiklikult aga tundub, et tõelised vanatehnika pärlid hoiavad sellise lähenemise korral ettevõtmisest kõrvale. Iseenesest on huvitav mõte, et alustame madalamate nõuetega ning aja jooksul karmistame osavõtjale esitatavad nõuded. Võib-olla ongi meie vanatehnikaharrastuse üldine olukod selline, et huvi kasvatamiseks on vajalik selliste meetmete rakendamine. Kasvulava on igal juhul vajalik - Piibur vist tõi käibesse selle termini Uunikute Talveralli kontekstis.
Tulles tagasi hinge juurde - Priit ei saa ju teada, millised on osalejate sõidukid. Kui korraldaja annab loa, siis on see absoluutne ja vaidlustamisele ei kuulu. Kui aga starti lubatud sõidukis ei ole seda lubatud hinge, siis on ka ürituse hing tühjem.
Korraldaja määrab ka selle, kui tõsine on üritus. Mina olen enda jaoks seadnud Uunikute Talveralli samale pulgale muude vanatehnikaüritustega. On ju korraldajaks kõlavaima nimetusega vanatehnikaklubi - Unic. Seejuures praktiliselt ainus Unicu korraldatav vanatehnikaüritus. Selle võib nimetada ka "mitte-ametlikus fun-ürituseks seltskonna, huvitavate autode ja talvise loodusega" - sellisel juhul aga küsiksin, miks on selle nimetus seotud uunikumidega. Kas ehk on uunikumil uus sisu - unikaalne sõiduk.
Mina ei ole ennast kunagi pidanud absoluutse tõe kuulutajaks. Käesolev arutelu aga aitab kindlasti kaasa vanatehnikaharrastajate eelistuste kaardistamiseks. Uue tasandina tahaksin mina tuua sisse vanatehnikaharrastajate seisukohtade kujunemise seonduvalt nende vanusega.
Mina olen täheldanud, et üldjuhul seavad vanemad inimesed vanatehnikale kõrgemaid nõudmisi kui nooremad. Siin foorumis on üldjuhul noored ja väga noored liikmed. Minagi pole vana, kuid oma harrastuse raames suhtlen eelkõige vanema generatsiooni harrastajatega. Seetõttu on ehk ka minu arusaamad veidi stagneerunud ning ma ei oska näha 80-ndatel valmistatud sõidukites nii suurt väärtust vanatehnikaharrastusele kui nooremad mehed.
Indrek@hoiab lihtsalt diskussiooni üleval
Priit Peljo Kirjutas:Kui suur väärtus on minu autod (e23 728A 78a., e12 520 81a. ja fiat 127 81a.) vanatehnikaharrastusele?
EDIT:
Väljalaske aasta mul 1972 ja minu jaoks on minu autod enam-vähem seal hallistsoonis mis on piiriks niiöelda uue ja vana vahel.
Indrek Sirk
Minu jaoks on nende sõidukite näol tegemist nn hobisõidukitega. Igapäevases kasutuses ei ole need sõidukid mitte tehnika arengu tormilise tõttu vaid seepärast, et inimestel meeldib sõita moodsamate sõidukitega. Sina huvitud neist sõidukeist, naabrimees tuunib ja ehitab 1995 aasta Subarut või 2001 aasta Ford Mustangit. Nostalgiahõng on juures nii Sinu autodel kui ka waxi 1989 aasta Nysal. Lihtsalt võiks siis teha Priidule ettepaneku nimetada Uunikute Talveralli ümber Nostalgiaralliks. Muuseas ei pea ma ennastki Fiat 600-l just vanatehnikaklassi kuuluvaks. Kui aga stardijärjekord sisaldaks enamuses 50-60-ndate sõidukeid, pingutaksin minagi selle nimel, et välja tulla vanema ja kvaliteetsemalt taastatud sõidukiga. Tahaksin olla sellisel vanatehnikaüritusel, kus saaksin vähemalt mõne korra õhata - jõuaks mina oma harrastusega sama kaugele. Kui meenutan viimasest ajast, siis sellised hetked on minu jaoks olnud T. Pappeli Dodge, punase Volvo P1800 ja nii mõnegi vanatsikli kõrval seismine. Mul ei ole midagi ka selle vastu, kui päästetakse autosid "Kuusakoski lõugade vahelt", kuid vanatehnikaharrastus on minu jaoks midagi enamat kui vanaraua kokkuostupunkti väravast näitusele sõitmine. Kuigi teatud juhtudel on seegi ennast õigustanud, st lisanud väärtust vanatehnikaharrastusele.
Minu jaoks on vanatehnikaga tegelemise ülim eesmärk viia sõiduk seisukorda, millises ta väljus tehasest. Samasuguses komplektsuses ning tehnilises seisukorras. Seejuures peab see sõiduk olema ka VANA ning liikluspildist kadunud juba palju aastaid tagasi. Minu jaoks tõepoolest ei ole Sinu kirjeldatud sõidukid vanasõidukid, kuid neil on tugev potentsiaal vanasõidukeiks saada. Vanatehnikahuvi ei pea mitte alati väljenduma vanasõiduki omamises. Kolm-nelikümmend aastat tagasi autoteeninduses või autoremonditöökodades töötanud mehed on tänapäeval hindamatud allikad vanatehnika taastajatele. Sinu väärtus 70-80-ndate BMW-de asjatundjana saab olema ca 10 aasta pärast äärmiselt kõrge (ehk on tänagi, kahjuks ei tunne Sind lähemalt).
Ärgem ajagem üldist tehnikahuvi ning kiindumust konkreetsele margile segamini vanatehnikaharrastusega. Kuni rariteetsete autode omanikud ei konkureeri tõsiselt Uunikute Talverallil osalemisloa saamise nimel on loomulik, et ürituse õnnestumiseks täidetakse stardinimekiri ka vanasõidukikandidaatidega.
Ärgem aga unustagem lõpuks, et esindan üksnes ühe inimese arvamust ning ei pretendeeri sellele, et just Uunikute Talveralli on kõige õigem üritus selle teema arutamiseks. Lihtsalt tulid mõned mõtted pähe ja panin need kirja.
Indrek
Väravamehaanik
Mina ei tea tehnikapsühholoogiast suurt midagi aga kui inimeste arenguga seotud tendentse kanda üle tehnikale, siis on ju loomulik et enne viiendat eluaastat hakkab üritus/üritusel osalevad inimesed arutlema "mina" väärtuse ja enesekehtestamise üle. 5 aastasele on see loomulik käitumine.
Armsad noored vanatehnikasõbrad! Midagi ei tehta siin ilmas ilmaasjata ja kogu meie tegevust kontrollitakse kõrgemalt ja kaugemalt nende vanatehnikahuviliste poolt, kes on seda koguaeg teinud.
1976. aastal loodud vanatehnikaliikumine vajas Eestis lihtsalt teise etapi "stardipauku". See ei tähenda, et puukodarad kuhugi kadunud oleks, normaalses peres on erinevaid põlvkondi, kes vastastikku üksteist täiendavad.
Mina soovitaks selle ürituse jätta aastani 1980. Nagu juba eelpool öeldud teistsuguses sõnastuses, siis normintellektiga inimestele pole vaja sõnasõnalt lugeda kümmet käsku, põhiseadust ja jumal teab, mida veel. Tark inimene saab aru üldisest mõttest ja ei pauguta komakohtadega. St pole oluline, kas 1979 või 1981.
Vanatehnikaliikumine ei seisne ainult üritustel osalemises, keegi peab garaazinurgas heebleid poleerima ja keegi peab raamatuid lugema. Küll aga ei tohi propagandistlikke etteasteid, nagu seda on üritused, usaldada juhmardite kätte. Sestap ongi korraldajatel vaja otsustada, kes saab rajale ja kes ei saa. Selleks, et saada, tuleb viia ennast nõuetele vastavaks. Nõuded jällegi peavad olema valdavale enamusele jõukohased. A`la "Bugattita rajale ei saa, ootame kõiki osalema" ei ole eriti mõtekas üleskutse. Oluline on ka mingi kriitiline mass, kelle peal seda propagandat teostada.
Oldmopedi ees müts maha, kes julges öelda, et see üritus ei lähe tema huvidega kokku. Jumala eest kui osaleda soovija huviga läheb kokku osaleda UUNIKUTE Talverallil, siis on tema huvi ka leida endale sõiduvahend, mis on tema silmis UUNIKUM. St. piisavalt vana ja piisavalt huvitav. Kui osaleja hindab oma sõidukit UUNIKUNA, siis on see tema silmist ka näha. Samuti on näha see kui inimene on teinud valearvestuse ja tunneb ennast oma panniga teiste UUNIKUTE vahel halvasti.
Kunagi ammu sai välja käidud, et osaleda ei tasu uunikuga, mis võib saada talvel jäädavaid kahjustusi. Sellest tulenevalt arvan, et osaleda ei tasu originaalvärvis ja seni täiesti autentsena säilinud 1980. aasta Lada või Mossega, küll aga juba restaureerimistulest (süütuse kaotamisest) läbi käinud 1930. aastate Mersu, Packardi, RR-i või tont seda teab millega. Seega kõik, mida tänapäeva inimene on suutnud uuesti teha, seda tema suudab veelkord uuesti teha.
Ja lõpetuseks, kui teil veel ei ole ideid, siis toksige sisse http://www.blocket.se , sealt edasi bilar ja arsmodell till 1981 ning tutvuge hetkel soodsaima Euroopa vanatehnikamaa pakkumistega.
Indrek Sirk
Keda Uunikute Talveralli starti lubada, on ainuüksi korraldaja otsustada. Käesolev teema on hoopis selleks, et erinevad foorumi kasutajad saaksid avaldada arvamust küsimuses, milline peaks olema üks vanatehnikaüritusel osalev sõiduk.
Tavamõistes on mõlema Teie autod vanad, ilu on aga teadupärast vaataja silmades. Kui Teie sõidukid on esteetilise välimusega ning korras, ei ole nad kindlasti häbiks ka vanatehnikaüritustele.
Mõelgem nüüd aga sellele, kui kogu üritus just sellistest sõidukeist koosnekski. Siin ongi minu jaoks see kriitiline piir. Uunikute Talverallil on praeguse nimekirja järgi võimalik näha arvestatavat hulka selliseid sõidukeid, mis näiteks aastal 1970 ilmestasid liikluspilti (võttes aluseks siis mitte niivõrd konkreetse sõiduki, vaid vastava mudeli tootmisaja). Kui nende osakaal oleks 50%, ütleksin mina, et tegemist on tõsise vanatehnikaüritusega.
Kõigile teistele aga esitaksin aga sellise seisukoha. Kujutage endale ette, et KUMU eraldab üheks kuuks 1000 m2 pinda ning teeb ettepaneku korraldada vanasõidukite näitus (ca 50 sõidukile). Millised sõidukid Teie arvates sinna sobiksid Eesti rahvale ja turistidele vaatamiseks. Kas paneksite sinna M 412, VAZ 2101, Audi 100? Millises seisukorras peaksid olema näitusel olevad sõidukid?
Ideaalis oleks Uunikute Talveralli minu jaoks samasuguse tasemega. Jõudmaks aga ideaalile lähemale oleks vaja näha ette mingi kriitiline piir, millele enamik sõidukeid peaks vastama. Kas poleks tore, kui talveralli on sedavõrd prestiizne, et hoolimata talvisest ajast sõidetakse garaazist välja (NB garaazist, mitte lumehangest maja taga) ka selliste sõidukitega, mille üle me ei vaidle, kas see on vanasõiduk või mitte. Talvine sool teedel on kahtlemata autodele kahjulik, kuid vähemalt eelmisel aastal oli trass 95% teedel, mis pole kunagi soola näinud. Ainult stardikohta sõitmine ja tagasisõit Jänedalt oli mööda soolatatud teid. Prestiizi loovad osavõtjad. Kui mina näeksin, et osavõtjate seas Eesti vanatehnika uhkuseks peetavad sõidukid, poeksin kasvõi nahast välja, et starti jõuaks ka 1939 aastal valmistatud NSU-Fiat 500 või 1942 aasta VW KdF-82 (nn Kübelwagen).
Indrek