23-01-2016, 19:40 PM
Ei pea kuhugi eriti kaugemale ajas tagasi minemagi, et aru saada õigluse ja õiguse vahel haigutavast kuristikust.
Meenutage nüüd natuke surmakutsar laiksoo, või mis ta iganes oligi, juhtumit. Kaine mõistus, tunnistajad, mitte enam nii väga elus tunnistajad ja muu kompott tõestamas selgelt, et vale inimene oli autorooli sattunud. Ta ei oleks tohtinud mitte mingil viisil tol hetkel selles kohas barankast kinni hoida või lahti lasta, aga näe, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Saan aru, et see süükoorem peaks vähemalt poole ulatuses ta isa kanda olema, kuid jah... Kohe päriselt, selline tegelane peaks kogu ülejäänud eksistentsi ahelaid kandma ja ilma tööriistadeta vajalikke maavarasid kaevandama, et proovida mingilgi moel oma pohuismist või nooruslikust idiotismist tekitatud jama kompenseerida. Idealism? Jah, saan aru, meil on demokraatia, mitte mingi pime keskaeg. Igaüks peaks ka mäletama, mis järgnes kohtumajas ja mis otsused kohtunike poolt langetati. Ja mis veel sellele järgnes. Krt, midagi nii jälki annab ikka välja mõelda, ohvritelt veel kohtukulud sisse nõuda ja põhimõtteliselt näkku irvitada... Selles peres valitseb ikka üsna suur eetika kriis, kui asjad juba sedasi kujunesid.
Siinkohal pean tõepoolest nõustuma osade eelkirjutajate arvamusega, et ka advokaaditöös peaks kuskilt mingi piir minema, kustkohast siis peale materjalidega tutvumist tänad klienti võimaluse eest teda esindada ja saadad härra viisakalt uksest välja,toppigu sulle või viiesajaste pakke taskutesse.
Elama peame kõik ja elatist teenima. Omaette küsimus oleks see, et sellise raha eest ostetud tort jääks minul küll vist kurku kinni, kui peaks juhuslikult seesugust tööd tegema, lapsed veel ehk paneks nahka. No eks see rohkem isiklik traagika ole muidugi.
Ja samas kasvatab keegi kuskil ENDALE suitsumaterjaliks paari taime(eksiarvamuste vältimiseks ja narkopooldaja sildi saamise võimaluse vältimiseks pean tunnistama, et isiklikult olen teadliku elu(al.18) jooksul ühe mahvi tõmmanud ja see on ka kõik, rohkem kokkupuuteid selle maailmaga ei ole vabatahtlikkuse alusel ja isegi paksu peksu peale üles tunnistada võimalik, samas peaks olema täisealisel inimesel oma elu ja toimetamiste koha pealt mingi valikuvõimalus olema, seda tunnistan küll õigeks) ja kui see inf. kuidagi pollarisse jõuab, siis põhimõtteliselt keeratakse nii selle inimese, tema pere, tuttavate jne. elu täiesti pea peale. Lisaks saab riigi leivakotil istuda ja igapäevast mõnitust nii söögi alla, kui peale, krdi narkar fakk jne.
Midagi on meil tõesti üsna valesti läinud oma riigi ja õiglus-õigus teemadega. Samas,võrreldes muu maailmaga on veel kõvasti arenguruumi kahjuks.
Meenutage nüüd natuke surmakutsar laiksoo, või mis ta iganes oligi, juhtumit. Kaine mõistus, tunnistajad, mitte enam nii väga elus tunnistajad ja muu kompott tõestamas selgelt, et vale inimene oli autorooli sattunud. Ta ei oleks tohtinud mitte mingil viisil tol hetkel selles kohas barankast kinni hoida või lahti lasta, aga näe, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Saan aru, et see süükoorem peaks vähemalt poole ulatuses ta isa kanda olema, kuid jah... Kohe päriselt, selline tegelane peaks kogu ülejäänud eksistentsi ahelaid kandma ja ilma tööriistadeta vajalikke maavarasid kaevandama, et proovida mingilgi moel oma pohuismist või nooruslikust idiotismist tekitatud jama kompenseerida. Idealism? Jah, saan aru, meil on demokraatia, mitte mingi pime keskaeg. Igaüks peaks ka mäletama, mis järgnes kohtumajas ja mis otsused kohtunike poolt langetati. Ja mis veel sellele järgnes. Krt, midagi nii jälki annab ikka välja mõelda, ohvritelt veel kohtukulud sisse nõuda ja põhimõtteliselt näkku irvitada... Selles peres valitseb ikka üsna suur eetika kriis, kui asjad juba sedasi kujunesid.
Siinkohal pean tõepoolest nõustuma osade eelkirjutajate arvamusega, et ka advokaaditöös peaks kuskilt mingi piir minema, kustkohast siis peale materjalidega tutvumist tänad klienti võimaluse eest teda esindada ja saadad härra viisakalt uksest välja,toppigu sulle või viiesajaste pakke taskutesse.
Elama peame kõik ja elatist teenima. Omaette küsimus oleks see, et sellise raha eest ostetud tort jääks minul küll vist kurku kinni, kui peaks juhuslikult seesugust tööd tegema, lapsed veel ehk paneks nahka. No eks see rohkem isiklik traagika ole muidugi.
Ja samas kasvatab keegi kuskil ENDALE suitsumaterjaliks paari taime(eksiarvamuste vältimiseks ja narkopooldaja sildi saamise võimaluse vältimiseks pean tunnistama, et isiklikult olen teadliku elu(al.18) jooksul ühe mahvi tõmmanud ja see on ka kõik, rohkem kokkupuuteid selle maailmaga ei ole vabatahtlikkuse alusel ja isegi paksu peksu peale üles tunnistada võimalik, samas peaks olema täisealisel inimesel oma elu ja toimetamiste koha pealt mingi valikuvõimalus olema, seda tunnistan küll õigeks) ja kui see inf. kuidagi pollarisse jõuab, siis põhimõtteliselt keeratakse nii selle inimese, tema pere, tuttavate jne. elu täiesti pea peale. Lisaks saab riigi leivakotil istuda ja igapäevast mõnitust nii söögi alla, kui peale, krdi narkar fakk jne.
Midagi on meil tõesti üsna valesti läinud oma riigi ja õiglus-õigus teemadega. Samas,võrreldes muu maailmaga on veel kõvasti arenguruumi kahjuks.