[PlyVal64]

See artikkel oli unikaalsest vanamehest, kellel on unikaalne auto, milleks oli vaja siia oksendada ja pasandada.

Vaata ksf!Jurkman, mul oli ka peaaegu (100 meetrit eemal) naabrimees Nõukogude Liidu Kangelane, GAZ-21 omanik ja niisama muhe mees Arnold Meri... Ja oli meil siin Nõmmel selliseid Pobedade omanikke veel mitmeid, muudkui imbusid "mahajäetud" peentesse majadesse kui täid... Ja nad kõik olid igavesti unikaalsed vanamehed "unikaalsete tegudega" 20.sajandi keskpaiga lähedal!!! Lihtsalt Arnold elas nendest kauem ja jõuti ka kohtuette vedida. Aga kui võtta Tema meelekindlust ja sõjaväelaslikkust, siis oli Mees õigel kohal ja padurahvuslasest sõjaväelane viis vana veel ka Vahipataljoni noortele meestele rääkima - eeskujuna tõelisest sõdurist! 
Keegi ei pasanda ega oksenda - lihtsalt pole mõtet lapsreporteritel sedasorti vanamehenässidest kangelasi vorpida! Lihtsalt aastal 1951 ei ostnud suvaline tööline uut Pobedat... ja PUNKT! Samas kui nii Saksa väes kui NKVD/hävituspataljonid etc käis palju Eesti mehi. 

See, et üks Pobeda on säilunud, see on tore. Aga muu mula seal ümber võiks olemata olla. 
Ahjah, tuletaks meelde siis ka sellist meest. Ja tahaks suisa küsida, et kuskohas seda va sõnnikut 2 aastat varem see tore töölisest vanake siis viskas???

Kaarel Ird on legend. Fotod temast on sööbinud iga teatrisõbra mällu. Jutud mehest, kes pärast küüditamisööd teatas, et oli käinud “sitta viskamas”, kes hävituspataljoni liikmena aitas põletada maju ja sildu, kes oli veendunud kommunist elu lõpuni, ei rauge. Sest selle kõige kõrval oli ta ka mees, kes “Vanemuise” peanäitejuhina kaitses avangardiste ning ei kartnud kunagi kedagi, ennekõike ülemusi, keda ta võis teatri huvisid kaitstes ka pikalt saata.