[aavu]

Ühe teise villavabriku kohta tean kindlalt oma ema sõnadest, et seal nihverdati kuidagi villadega ja ülejääkide arvel üks pere ehitas omale maja. Muidugi oli seal maja algmaterjaliks ka päritud talu jagamine. Aga kokkuhoid oli seal peres nii suur, et meie peresse sünnipäevale tuldi pereisa lapitud püksitagumikuga. Ja maja sai püsti, hiljem ka GAZ 21. See oli ikka väga kitsas aeg, söögi, riiete ja kõige muu suhtes. Kes omale eesmärgiks seadis maja, kes autoostu - inimesed olid veel vana kodaliku korra töökoolitusega ja vähenõudlikud luksuse suhtes. Palju tehti kodus käsitööd ja müüdi salaja suusõnal leviva info kaudu. Näiteks vaibad, kardinad, kampsunid ja palju muud. 57 aastal ostetud villased külgkardinad on praegugi alles, ikka käsitöö ja saaremaalt. Ise olin 8 aastane tol ajal ja väga palju täiskasvanute tegemistest ei teadnud tähele panna aga mõni vestluskatke või tegu on meeles veel. Palkadest niipalju, et mõni üksik tükitöö oli tasustatud kõrgemalt kui 1000 vana raha, näiteks maaparandus. Suuremat palka sai mitme töökohustuse täitmise eest, nt. lisaks põhitööle veel kompressori hooldus tehases. Me ei tea ju inimest kritiseerides mis oli tema laual söögiks ja mitmel kohal ta töötas, et auto nii ruttu ostis. Muidugi oli alati mehi, kes kõrtsis lauajala alla sajased sättisid ja kõigile välja tegid, kahe taksoga Tallinnast Pärnu rannarestos söömas käisid aga mitte sellest ei tahtnud...... Igal olid omad valikud.