29-12-2014, 23:25 PM
Selle teema teen endale järje hoidmiseks ja kindlasti mitte teistele eriliseks inspiratsiooniks, seda lihtsalt pole anda!. Tõtt õeldes on tegemist mu esimese autoprojektiga, enne seda pole käes ma hoidnud keevitust ega tea, milline on roolivardaots. Nooruses puudus kokkupuude autodega, need polnud lihtsalt minusugusele jõmpsikale kättesaadavad ja sõitsin siis hoopis võrridest 350ste idamaalasteni välja (2 võrri, Minsk, Voshod, 250-ne jawa, 634 jawa, IZ jupiter 4). Niiet noorus läks siklite nahka, autodest ei tea ma tuhkagi.
Pikalt aga hakkas juba kruttima, et on vaja mingid kärud koju ära veeretada. Midagi eriti haiget, lihtsat ja mehhaanilist. Vaatasin vanu S-klassi mersusid ja ühe ostsin vahepeal isegi ära kuid viisin müüjale tagasi tehniliste probleemide tõttu. Lõpuks oli ikkagi selge, et tuleb kas Volvo või Saab. Tuli Saab ja tunne on õige. Päris minu masin.
Suur soov endas ütles, et vot, aeg on autodemaailma ka vaadata ja midagi mõnusat üles putitada. Selle projekti läbi loodan saada aimduse milleks ma reaalselt võimeline olen, kui tõsiselt ja millise kvaliteediga ma suudan midagi üles lüüa ja alles siis saab mõtelda, kas võtta mingi pikemaajalisem ja raskekujulisem "unelmate" sõiduk. SAAB on minu meelest mõeldud sõitma metsas, poris, karjääris, temaga käiakse metsas seenel nii, et olematu kvaliteediga teed ja meetrine vaarikavõsa ei takista. Ehk tegemist metsamehe autoga ja juhtumisi on see ka mu elukutse. Autost soovin teha enda igapäevasõiduki järgnevaks viieks aastaks ja kui viie aasta pärast mõtlen ka veel, et Saab on kõige parem auto maailmas, no küll ma ta siis prillikiviks lihvin. Aga nagu ütlesin, saab peab saama sõita kohtades, kus iga auto ei sõida, seega pole mõtet talle ülikallist värvi selga lüüa ja siis hambaid krigistada. Vähemalt mitte praegu sest mul puuduvad oskusedki seda teha.
Esimene pilt veel eelmise omaniku tehtud müügikuulutuses. Eelmine omanik peaks olema ka selle foorumi kasutaja ja nii ta näebki, et ma olen need masinad kuiva kohta ära lükanud ja nokitsengi, mitte ei jäta mädanema või ei lase põllul tükkideks.
Tegemist siis kahe Saab 90-ga, mis tehnilises plaanis toodetud Uusikaupunkis, Soomes. Neid toodeti aastatel 1984-1987, ainult kupee mudelitena ja müüdi vähestes riikides. Ta on huvitav kompott Saab 99st (esimene pool) ja saab 900st (tagumine pool). Põhimõtteliselt võetigi kaks eri autot, keevitati kokku ja lasti nad teele. Jõuallikaks 2.0 karburaatormootoriga 74kilovatine tükk alumiiniumi. Huvitav veel see, et mootor istub otse käigukasti otsas, mitte pole käigukast eraldi korpuses. Tuleb lihtsalt poldid lahti keerata ja tõstad mootori käigukasti otsast ära.
Oma koha on need masinad leidnud Läänemaal. Üks on garaažis tõstuki rippes ja saab esimesi keevitusi, teine läks kuiva hoonesse varuosandamisele. Mõlemad on reaalselt sõitvad ja käivitusid ilusasti. Külma ilmaga pool pööret ja pörisesid. Tegin mõlemaga ka tiiru ja midagi ei saa öelda, kuskilt ei kolisenud ega logisenud. Läks põlvekõrgusest veest läbi nagu suusk.
Teen teemale täna alguse ära, tehnilise tööde ja probleemkohtade kadreeringute esitamise jätan järgmisesse korda.
Pikalt aga hakkas juba kruttima, et on vaja mingid kärud koju ära veeretada. Midagi eriti haiget, lihtsat ja mehhaanilist. Vaatasin vanu S-klassi mersusid ja ühe ostsin vahepeal isegi ära kuid viisin müüjale tagasi tehniliste probleemide tõttu. Lõpuks oli ikkagi selge, et tuleb kas Volvo või Saab. Tuli Saab ja tunne on õige. Päris minu masin.
Suur soov endas ütles, et vot, aeg on autodemaailma ka vaadata ja midagi mõnusat üles putitada. Selle projekti läbi loodan saada aimduse milleks ma reaalselt võimeline olen, kui tõsiselt ja millise kvaliteediga ma suudan midagi üles lüüa ja alles siis saab mõtelda, kas võtta mingi pikemaajalisem ja raskekujulisem "unelmate" sõiduk. SAAB on minu meelest mõeldud sõitma metsas, poris, karjääris, temaga käiakse metsas seenel nii, et olematu kvaliteediga teed ja meetrine vaarikavõsa ei takista. Ehk tegemist metsamehe autoga ja juhtumisi on see ka mu elukutse. Autost soovin teha enda igapäevasõiduki järgnevaks viieks aastaks ja kui viie aasta pärast mõtlen ka veel, et Saab on kõige parem auto maailmas, no küll ma ta siis prillikiviks lihvin. Aga nagu ütlesin, saab peab saama sõita kohtades, kus iga auto ei sõida, seega pole mõtet talle ülikallist värvi selga lüüa ja siis hambaid krigistada. Vähemalt mitte praegu sest mul puuduvad oskusedki seda teha.
Esimene pilt veel eelmise omaniku tehtud müügikuulutuses. Eelmine omanik peaks olema ka selle foorumi kasutaja ja nii ta näebki, et ma olen need masinad kuiva kohta ära lükanud ja nokitsengi, mitte ei jäta mädanema või ei lase põllul tükkideks.
Tegemist siis kahe Saab 90-ga, mis tehnilises plaanis toodetud Uusikaupunkis, Soomes. Neid toodeti aastatel 1984-1987, ainult kupee mudelitena ja müüdi vähestes riikides. Ta on huvitav kompott Saab 99st (esimene pool) ja saab 900st (tagumine pool). Põhimõtteliselt võetigi kaks eri autot, keevitati kokku ja lasti nad teele. Jõuallikaks 2.0 karburaatormootoriga 74kilovatine tükk alumiiniumi. Huvitav veel see, et mootor istub otse käigukasti otsas, mitte pole käigukast eraldi korpuses. Tuleb lihtsalt poldid lahti keerata ja tõstad mootori käigukasti otsast ära.
Oma koha on need masinad leidnud Läänemaal. Üks on garaažis tõstuki rippes ja saab esimesi keevitusi, teine läks kuiva hoonesse varuosandamisele. Mõlemad on reaalselt sõitvad ja käivitusid ilusasti. Külma ilmaga pool pööret ja pörisesid. Tegin mõlemaga ka tiiru ja midagi ei saa öelda, kuskilt ei kolisenud ega logisenud. Läks põlvekõrgusest veest läbi nagu suusk.
Teen teemale täna alguse ära, tehnilise tööde ja probleemkohtade kadreeringute esitamise jätan järgmisesse korda.