[alfredo]

Aga elu ongi viimase viieteist-kahekümne aastaga tohutult muutunud. Samas, protsessi sees olles pane seda nagu suurt tähelegi, võtad kui tavalist elu. Ükspäev sai ka mõtteid liigutatud antud teemal ja üks järeldus, mis enda jaoks selgeks sai, on elu kolimine virtuaalsesse reaalsusse. Vähe ringi liikudes ju näed, mis rahvas teeb ja kus asub oma mõtetega. Kõik krabavad oma nutikaid telefone või tahveleid. Isegi reguleerimata ülekäigust üle jalutades, isegi ei vaadata enam kuhugi poole, lihtsalt minnakse. Autojuhid samamoodi, jälgratturid, bussijuhid, reisijad. Mis rongi kabiinis veel toimuda võib, ei taha mõeldagi. Kodus, tööl ja puhkehetkel. Hirmus asi, aga järgmised põlvkonnad on juba täiesti sõltuvuses, selle asemel, et päris elu elada. Hullemaks läheb arvatavasti.
Oleks siis, et asi toimub ainult meil, kui nutikeskkonna eesliinil, nagu ise armastame uskuda. Isegi neegripoisu, kes on mingi lobudikuga mitu päeva näljasena merel loksunud, shansud fihvti-fihfti, teeb maale pääsenuna esimese asjana selfi, pildistab uppunud lapsi ja saadab buntu-buntu maale omas keeles rõõmusõnumeid tõotatud maale jõudmise kohta. Palmi all võetakse see inf samamoodi läbi helenduva ekraani vastu ja tänutäheks ohverdatakse oma puuslikule kõik pudulojused. Kuhu edasi? Varsti on arvatavasti ka koduloomadele ekraan pähe kinnitatud, et mustik, nüüd lüpsile ja ohakate asemel näidatakse ädalat. Mukile tehakse diivanilt tõusmata selgeks, et vaja lambad teise aia nurka ajada. Lammastele käib 24/7 ajupesu, mida nende seljas kasvavast karvastikust osavate hiina näppude vahel teha saab või antakse järjekordne teadaanne leivanormi kahekordistamiset, kuigi tegelikult võeti pool maha. Tulevik on kummaline. Tegu on ilmselt suuremahuliste inimkatsetustega, eesmärk üsna kahtlane. Seejuures hävineb ka maaelu suuresti, sest kõik tahavad suurde linna ja neid krdi ekraane omada. Ikka kallimaid. Huvitav ongi ju see,et võid osta mingi 49 või 1049-se. Igale ühele midagi.