16-10-2016, 10:37 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-10-2016, 10:39 AM ja muutjaks oli alfredo.)
Ai-ai-ai, mulle meeldib optimismus, herr võsa.Tähendab, kui te kunagi oma haagise realiseeriks, mida küll kunagi ei peaks juhtuma, kas ma saan siis õigesti aru, et müüksite seda 500€ või 500 tollal kehtiva vääringu eest. Haagis oli vist aastast 2007, nagu ma mäletan, võin ka valesti seda teha. Ja see 94 aasta oma läks kaubaks 553 raha eest ja oletame, et oksjonilt ostsin selle mina isiklikult. Ja edasi oletame, et nad üldse ka ei kulu vahepealse aja jooksul. Niisiis, kui te peaksite oma haagist müüma 500 vääringu eest ja oletame, et mina soovin teile head ja pakuksin vahetustehingut veel väärtuslikuma käruga(553). Ei soovi isegi seda tühist 53 raha juurde, kuigi saan ise vähema väärtusega(500) asja vastu. Kas te siis kaaluksite seesugust tehingut?
Hetkel on asjalugu vist seesugune, et meie kõikvõimas partei on haagisemeistrite tagatrepi töö ja ehk ka pisukese meelehea ja riigieelarve puudujäägi tulemusena kehtestanud mingid tüübikinnitused-huyoovinad ja spesiaal riigilõivud, kui keegi soovib omale ehitada kasvõi iseoma kätega täiesti toimiva haagise ja sellega teeliikluses osaleda. Mis peaks tegema siis iseehitamise rahakotile üsna kurnavaks ja inimese kergema vastupanu teed suunama, et ta ostaks aastakümneid laagerdunud ja ajas üha väärtuslikumaks muutuva kärukese rohkema, kui poole samaväärse uue hinna eest, sest maksud moodustavad kompotist tuntava osa, ükskõik millise variandi valid.
Loomulikult mõistan, et olen oma arutlustega porisse takerdunud ja paremat lahendit ei paista, kui tuua mõnest sõbralikust vennasvabariigist taskukohase maksumusega ja seega vähemvääruslik isend. Peabki uurima, kuidas on lood kindlustamise ja registrikuluvusega teisal.
Asenduseks eelarvesse mahtuvat Zubrjonksi kahe-kolme soti eest ka ostma ei hakka, tahan päris asja. Unistamisega peab muidugi ettevaatlik olema, kuna need kuramused kipuvad teinekord täituma, kui ise ikka tubli oled.
Hetkel on asjalugu vist seesugune, et meie kõikvõimas partei on haagisemeistrite tagatrepi töö ja ehk ka pisukese meelehea ja riigieelarve puudujäägi tulemusena kehtestanud mingid tüübikinnitused-huyoovinad ja spesiaal riigilõivud, kui keegi soovib omale ehitada kasvõi iseoma kätega täiesti toimiva haagise ja sellega teeliikluses osaleda. Mis peaks tegema siis iseehitamise rahakotile üsna kurnavaks ja inimese kergema vastupanu teed suunama, et ta ostaks aastakümneid laagerdunud ja ajas üha väärtuslikumaks muutuva kärukese rohkema, kui poole samaväärse uue hinna eest, sest maksud moodustavad kompotist tuntava osa, ükskõik millise variandi valid.
Loomulikult mõistan, et olen oma arutlustega porisse takerdunud ja paremat lahendit ei paista, kui tuua mõnest sõbralikust vennasvabariigist taskukohase maksumusega ja seega vähemvääruslik isend. Peabki uurima, kuidas on lood kindlustamise ja registrikuluvusega teisal.
Asenduseks eelarvesse mahtuvat Zubrjonksi kahe-kolme soti eest ka ostma ei hakka, tahan päris asja. Unistamisega peab muidugi ettevaatlik olema, kuna need kuramused kipuvad teinekord täituma, kui ise ikka tubli oled.