01-02-2022, 19:15 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-02-2022, 19:29 PM ja muutjaks oli Jesper.)
Mul saab tänavu 20a siin foorumis töllerdamist täis ning võib vabalt öelda, et see tühja mula probleem pole midagi uut ega ennekuulmatut, pigem vastupidi.
- Alguses oli kasutajaid-teemasid vähe ning kõik enamvähem elasid üksteise projektidele kaasa - kes putitas viiest Opelist ühte ideaalset ehitada, kes tegi haljast torust Estfieldi valmis, kes hoidis oma Mosset või UAZ-i lihtsalt enam-vähem vee peal. Kõige rängem vanatehnika oli stiilis 70ndate keskpaiga Mercedes. Kellelgi mingeid erilisi võimalusi ei olnud, digikaamera oli juba suur asi, aga kuidagimoodi need projektid ikka valmisid ja sõitsid, vähemalt mõnda aega. Kõik "tõsised vanatehnikud" vaatasid seda jaskarit muigega pealt, umbes et ah, on jah mingid noored nagad seal, remondivad mõttetuid autosid.
- Siis mingi hetk tuli keegi mõttele, et foorumi suunitlus võiks ikka nagu rohkem vanatehnika taastamise poole olla, seega sai igast mädanevast Mossest järsku huippu haruldus ja tulevane musta numbri laureaat. Noorema generatsiooni jaoks muutus ülioluliseks postitada pilte igast viimasest kui aiamaa nurgas vedelevast rondist ning kõrvale vesistada, et vot kus alles taastaks ja teeks, annaks keegi ainult selle rondi (veel parem kui mitu), tööriistad, garaaži jne. Päris projektiteemad tiksusid vaikselt edasi, signaali ja müra suhe langes peamiselt viimase muutuja kasvamise teel.
- Järgmisena läks moodi kõikvõimalik ühistransport ja rasketehnika - iseenesest loogiline, sest kui sa niikuinii millegi ise ära tegemisest ainult unistad, siis tasub juba suuremalt ette võtta. Ma statistikat ei viitsinud teha, aga julgeks öelda, et üksvahe oli 80% päevastest postitustest sisuga "nägin bussi numbriga 836 Taksopargi peatuses", ma ei tee nalja. Ülejäänud 20% oli ka umbes sellise maitsega, et kui kirjutasin kuskil mingi võidusõiduauto jõuülekande mingist eripärast, siis järgi tuli kohe postitus, et "KrtteabmisAZ tehase 73nda aasta linnadevahelise liini bussil on tegelt sama lahendus kasutusel". Jube tüütu aeg oli. Projektiteemad hakkasid vaikselt hääbuma, aga pigem selle tõttu, et kõik kolisid oma margifoorumitesse laiali, sest seal oli mõttekaaslasi rohkem ja muidu mõnusam.
- Pärast seda, kui bussinumbritega koolinoored said suure surmaga oma foorumisse pekstud, olid foorumi avastanud sellised hilises keskeas "lihtsad maainimesed", kelle lemmikteemadeks olid Nõukogude Armee ja Nõukogude traktorid. Pmst saime me jälle aastaid lugeda sellest, kus persesuudme küla karjamaa nurgas mingi linttraktor oma oksüdeerimise protsesse läbi viib ning kuidas täpselt seitsmekümne kuuendal selle bulbulaatorit haamriga kalibreeriti, õnneks muidugi vanainimestel on selle piltide postitamise värgiga traditsiooniliselt vähe pahasti, niiet hiirenupu kulumine oli kontrolli all. Samas tekkisid esimesed tänases mõistes restaureerimise teemad, muidugi üsna visalt ja lakoonilised, aga siiski.
- Lõpuks väsisid ka traktoristid ära või siis kulutasid oma kompuutritel klaviatuurid katki ning tänapäeval on elu nagu lill - võtad kord nädalas foorumi lahti ja loed värskeid piltidega postitusi kolmest-neljast tipptasemel restaureerimisest, paar väiksemakaliibrilist projekti lisaks, roostes traktorid on põlluservadest kokkuostu veetud, aktiivsed bussinoored keeravad ise rooli (või mõnel juhul isegi... noh, ma ei teagi, misasi see on mida rongijuht keerab) ning maailma suurim probleem on mingi kommentaaridest solvunud maainimene ja tema kivipurustaja. Vaikselt hakkab nagu tunne tekkima, et heaoluühiskond on ka AMF-i jõudnud
Isiklikult soovin kõigile vähem muretsemist ning rohkem võimalusi käeliste tegevuste arendamiseks - võib-olla suudan ise ka see aasta auto kallal midagi ette võtta, anoh karbipleki vormimiseks oleks vaja hüdropress korda teha ja selleks oleks vaja poest paar juppi tuua ja pood on 17ni avatud ja... noh, teate isegi, kuidas need asjad käivad
- Alguses oli kasutajaid-teemasid vähe ning kõik enamvähem elasid üksteise projektidele kaasa - kes putitas viiest Opelist ühte ideaalset ehitada, kes tegi haljast torust Estfieldi valmis, kes hoidis oma Mosset või UAZ-i lihtsalt enam-vähem vee peal. Kõige rängem vanatehnika oli stiilis 70ndate keskpaiga Mercedes. Kellelgi mingeid erilisi võimalusi ei olnud, digikaamera oli juba suur asi, aga kuidagimoodi need projektid ikka valmisid ja sõitsid, vähemalt mõnda aega. Kõik "tõsised vanatehnikud" vaatasid seda jaskarit muigega pealt, umbes et ah, on jah mingid noored nagad seal, remondivad mõttetuid autosid.
- Siis mingi hetk tuli keegi mõttele, et foorumi suunitlus võiks ikka nagu rohkem vanatehnika taastamise poole olla, seega sai igast mädanevast Mossest järsku huippu haruldus ja tulevane musta numbri laureaat. Noorema generatsiooni jaoks muutus ülioluliseks postitada pilte igast viimasest kui aiamaa nurgas vedelevast rondist ning kõrvale vesistada, et vot kus alles taastaks ja teeks, annaks keegi ainult selle rondi (veel parem kui mitu), tööriistad, garaaži jne. Päris projektiteemad tiksusid vaikselt edasi, signaali ja müra suhe langes peamiselt viimase muutuja kasvamise teel.
- Järgmisena läks moodi kõikvõimalik ühistransport ja rasketehnika - iseenesest loogiline, sest kui sa niikuinii millegi ise ära tegemisest ainult unistad, siis tasub juba suuremalt ette võtta. Ma statistikat ei viitsinud teha, aga julgeks öelda, et üksvahe oli 80% päevastest postitustest sisuga "nägin bussi numbriga 836 Taksopargi peatuses", ma ei tee nalja. Ülejäänud 20% oli ka umbes sellise maitsega, et kui kirjutasin kuskil mingi võidusõiduauto jõuülekande mingist eripärast, siis järgi tuli kohe postitus, et "KrtteabmisAZ tehase 73nda aasta linnadevahelise liini bussil on tegelt sama lahendus kasutusel". Jube tüütu aeg oli. Projektiteemad hakkasid vaikselt hääbuma, aga pigem selle tõttu, et kõik kolisid oma margifoorumitesse laiali, sest seal oli mõttekaaslasi rohkem ja muidu mõnusam.
- Pärast seda, kui bussinumbritega koolinoored said suure surmaga oma foorumisse pekstud, olid foorumi avastanud sellised hilises keskeas "lihtsad maainimesed", kelle lemmikteemadeks olid Nõukogude Armee ja Nõukogude traktorid. Pmst saime me jälle aastaid lugeda sellest, kus persesuudme küla karjamaa nurgas mingi linttraktor oma oksüdeerimise protsesse läbi viib ning kuidas täpselt seitsmekümne kuuendal selle bulbulaatorit haamriga kalibreeriti, õnneks muidugi vanainimestel on selle piltide postitamise värgiga traditsiooniliselt vähe pahasti, niiet hiirenupu kulumine oli kontrolli all. Samas tekkisid esimesed tänases mõistes restaureerimise teemad, muidugi üsna visalt ja lakoonilised, aga siiski.
- Lõpuks väsisid ka traktoristid ära või siis kulutasid oma kompuutritel klaviatuurid katki ning tänapäeval on elu nagu lill - võtad kord nädalas foorumi lahti ja loed värskeid piltidega postitusi kolmest-neljast tipptasemel restaureerimisest, paar väiksemakaliibrilist projekti lisaks, roostes traktorid on põlluservadest kokkuostu veetud, aktiivsed bussinoored keeravad ise rooli (või mõnel juhul isegi... noh, ma ei teagi, misasi see on mida rongijuht keerab) ning maailma suurim probleem on mingi kommentaaridest solvunud maainimene ja tema kivipurustaja. Vaikselt hakkab nagu tunne tekkima, et heaoluühiskond on ka AMF-i jõudnud
Isiklikult soovin kõigile vähem muretsemist ning rohkem võimalusi käeliste tegevuste arendamiseks - võib-olla suudan ise ka see aasta auto kallal midagi ette võtta, anoh karbipleki vormimiseks oleks vaja hüdropress korda teha ja selleks oleks vaja poest paar juppi tuua ja pood on 17ni avatud ja... noh, teate isegi, kuidas need asjad käivad