[Walter]

Selleks et ülimasslademetes "pööninguraamidest" liikuvad jalgrattad saaksid on 2 võimalust: kas komplekteerida nad kõikvõimalikest kättesaadavatest juppidest, värvida suvalist värvi ning kas üldse sildistada/embleemistada selliseid käkke - minu arvates ei tasu. Eelis et raamist saab talutava ajaga jalgratas, asja liikvele ja ratastele. Tehtud töö väärtus on sisuliselt nullilähedane, samuti võimalus langeda asjaga veidi kursisolevate kaaskodanike põlguse ja halvakspanu alla piisavalt tõenäoline. Samas, jalgratas on olemas, sõita saab ja valik jääb igaühe enda teha. Teine variant on teha raami kohta põhjalik uurimustöö, selgitada välja tema ajalugu, komplekteerida ta puuduolevate autentsete varuosadega, taastada komplekteeritud jalgratas algsesse (loe: kriitikat kannatavasse?) seisundisse ning tunda rõõmu ja rahuldust tehtud töö ning ajaloo jaoks päästetud järjekordse toreda liikuri üle. Kindlasti kaasneb antud tööga ka kaaskodanike ja asjatundjate tähelepanu, austus ja lugupidamine, mis pole mitte vähetähtsad inimese kui sotsiaalse indiviidi jaoks. Suur miinus on siin et õigeid, antud jalgratta autentseid varuosi on sõltuvalt tootjast raske või pea võimatu hankida ning pahatihti kipuvad sellised projektid poolikuks jääma. Sageli tuleb teha kompromisse et töö üldse lõpuni viia. Seega, kuidas käituda - valik jääb igaühe enda teha.
Raam kui selline jõuab pööningule ikka seepärast et eestlane kui alalhoidev inimtüüp ei viska üldjuhul midagi niisama ära, äkki läheb kunagi vaja? Kasvõi vahetuskaubaks või nii. Kui jäävad ehk ka kunagi näppu sobivad jupid, kui nende kriitiline mass jõuab koguseni mis lubaksid ehk alustada pööninguraami elustamisega siis sellega ka alustatakse. Kui jääbki midagi puudu, ei heida eestlane meelt, raam koos varuosakastiga tagasi pööningule, asja nimetus on juba projekt ning tagasi paremaid aegu ootama. Õnneks aeg vaid tõstab selliste asjade väärtust ning ruumi ta seal pööningul ju ei võta, kui ei jõuagi ise siis ehk tulevased põlved oskavad ja viitsivad tegeleda. Kurb muidugi kui ei viitsita ega taheta. Küsimus on ühiskonna väärtushinnangutes kui sellistes üldiselt.