[Necro]

Pole otseselt punnis põskedega silindrite, ega  zili kojameeste teemasse. Aga. 
Hooldemehena saan käia päris ohtralt klientide juures masinaid remontimas. Sellega kaasneb ka Eesti avastamine ja uute inimestega tutvumine. Eile käisin valgamaal ühe väiksema taluniku juures. Ja miskipärast hakkas kuidagi vastik. Mitte sellepärast, et ma lehmi kardaks või, et peremees jube oli vms. Vastupidi. Tundsin end kui kodus, kui peremehega ruloonpressi remontisin. Pidin küll peale töö lõppu kiiruga lahkuma, kuid oleks tahtnud kauemgi seal olla. Veel juttu puhuda ja ringi vaadata. Lehmi paitada ja kasvõi ise mõne silorulli pressida. Olen eluaeg maal elanud. Paar kuud linnas elamist on mulle selgeks teinud, et see ei ole minu rida. Aga laudas hommikul kirev kukk ja rebasekutsikate haukumine on minu rida. Ehk siis maaelu. 
Siit ka veidi muret täis küsimus. See võib tunduda veider. Kohati isegi debiilne. 
Aga mille kuradi pärast mul on tunne, et varsti sellist asja enam ei ole nagu väiketalu? On ainult mingid onud pealinnas, kes ei tea põllumajandusest halli aisugi ja siis loobivad seadusi kirjutada. Miks mulle viimasel ajal lööb noa selga tunne, et kõik see on varsti ainult pildil või videol. Või siis raamatus või kuuled nende suust, kes legende räägivad. Maal tundub kõik hääbuvat. Kas ma olen segi läinud või ma iiveldan üleliia muretseda? 
Sain täna korraliku kolaka pressi valsirulliga vastu pead, kui laoriiulit vahel tuigerdasin. See ehk pani põntsu. Aga siiski. Iga väiksemgi talu, olgu see kasvõi tutvusringkonnas või olgu see kliendi oma. Kõik tundub nii kuradi alla käivat. Ma ei teagi, mida ma otsin, kas mingit lohutust või lihtsalt kinnitust, et see ongi nii ja vaikselt hääbub. 

Ignoreerige seda postitust, kui see liiga veider tundub.