[Formika]

Kuna unega on nii kuis on, siis kirjutan huvilistele natuke Gaz 14 sünnist, elust ja otsast. 14 Tchaikat hakati projekteerima juba 60-ndate lõpus, kuid autoni läks 10 a. Esimene 14 valmis dets. 1976, just Breznevi sünnipäevaks ja värviti suure juhi lemmikvärvi, kirsipunaseks. Olen seda autot oma silmaga näinud ja seal seeski istunud. Nimelt läks Breznevi tütar elama Saksamaale ja müüs selle auto Vene juudile. Breznevi tütar oli kõva kärakamutt ja eks tal see kurgust alla läks. See juut pani selle auto müüki 120 000 € eest ja kui mul oli ükskord Saksamaale asja käisin seda vaatamas. Auto oli üle värvitud ja halvasti, katuse reelingutelt koorus juba maha, Sisu oli ka mitmest kohast rebenenud. See eest näidikud olid värvilised, spetsiaalsed tehtud ja tehase tabel kere nr 000001 ja mootori nr. 000001. Lubas mulle auto 100 000.-€ eest ära anda aga ma ei teinud temaga mingit kaupa. Helistas mulle hiljem paar korda, hinda alla ei lasknud. Aasta hiljem ostis selle keegi siiski ära.
 Alates 1977 a-st hakati neid siis väikeste seeriatena tootma. Kõik autod komplekteeriti käsitsi, iga detail nummerdati ja katoliseeriti. Tehas kandis suurt kahjumit nende autode tootmiselt. See kestis kuni 1985 a-ni, siis moderniseeriti, ratsionaliseeriti autot ja uueks modifikatsiooniks sai Gaz 1402. !988 a nomenklatuuri privileegide vastase võitluse käigus liinil olnud autod, dokumentatsioon, stambid ja isegi liin hävitati. Armu ei antud isegi 1 43 mudelitele, mille tootmine samuti lõpetati.
 1990-ndate teises pooles taheti Kajakaid uuesti elustada, aga kuna dokumentatsioon ja muu oli hävitatud, käis see tehasele üle jõu. 1998 aastal kuulutati 14 Kajakas Venemaa ajaloolis-, tehniliseks kultuuripärandiks.
Endal tekkis isu 14 Kajaka järgi peale Breznevi auto nägemist. Otsustasin hakata maad kuulama. Eestist ja Euroopast midagi võtta ei olnud, siis keerasin pilgud Venemaa poole. Mitmete asjaolude kokkulangemisel sain endale väga soodsalt Kajaka kätte. Esiteks kukkus maailmaturul nafta hind ja nõudlus Venemaal vanade autode järel kukkus järsult. Korraga oli müügis 7-9 isendit. Oma Pihkva tuttava kaudu, kes tegeleb mulle igasuguste vanade juppide väljaajamisega, tegutsedes sain kaubale Baskiiridega. Müüsid nad oma autot juba küllaltki kaua aga kuna ta oli edevusest üle värvitud, siis vist ei läinud kellelegi peale. Hinda küsiti rublades ja siis mul vedas jälle. Rubla kukkus mõneks ajaks 100 Rub = 1€. Just selle paanika tipus õnnetus mul vajalik summa ära vahetada. Aga siis algasid muud hädad. Toll ei lubanud ilma kultuuriministeeriumi loata autot välja vedada. Ütlesin neile, müüa tahate, ajage paberid korda, tulen piirile vastu. Läks paar kuud ja ära nad ta tõid.
 Selle suvega olen Kajaka asjadega tänu muudele projektidele palju targemaks saanud. Esiteks sain teada, et ei tohi osta Kajakat 1402, sest 1985 a ratsiti seda põhjalikult. N Liidu nina oli juba Afganistanis veriseks löödud ja kohe otsa tuli Tsernobõl. Igalt poolt otsiti kokkuhoiu võimalusi. Tehase vennad rääkisid, et nõuded koostele ja kvaliteedile vähenesid tunduvalt. Eriti pidi see silma paistma autode roostetamises. Kui minu 1983 a. valmistatud auto on praktiliselt roostevaba, siis hilisemad on tõesti üsna hullus seisus.
 Palju siis 14 Kajakaid alles on. Arvatakse, et kuskil 30% toodetuist, ehk kuskil 350 autot. Kolmandik nendest on päästmatult ära tuunitud, ehk sisu, mootor jne vahetatud. Kolmandik umbes ootavad oma aega, paljud neist lootusetult ja kusagil 110-120 eksemplari peaks olema enam-vähem originaalsed ja liikumisvõimelised. Eestis olevatest 14 Kajakatest tean koos minuga 4-ja. Võib-olla on mõni kuskil ootel, ei tea.