[Janka]

 Ei ole sellest rändamisest vabatahtlikuna ega sunniviisiliselt mingit suurt õnne olnud. On elatud lihtsalt.  Seega ütlen,et ei ole õnne rahas! Õnn on see,et oleme siiamaani välja jõudnud ja saame hetkel teha seda mida tahame. Ja tänama peame oma esivanemaid,et need ikka jaksasid kuidagi elada.

Aga mida ma siis praegu teen?   Teengi seda, mida tahan. Reisin, tutvun maailma ja kultuuridega seda kõike omal nahal tunnetades. Ja kui selle eest veel raha ka makstakse, kusjuures üldsegi mitte väikest, siis polegi mulle rohkem tarvis . Pangaorjuses elavaile töönarkaritele võib muidugi imelik tunduda, et kuidas saab käia neli kuud aastas palgatööl ja siis pärast sama kaua kodus vabana omi asju ajada (ehitada näieks midagi, tehnikaparki putitada, hobidega tegeleda...), aga saab ju.
Pean ütlema, et ma ei tee asju, mis mullle ei meeldi.  Reeglina muidugi, ülejäänu sõltub sundija jõulisusest. Siiani pole pidanud oma vastujõudu kasutama (v.a. vene kroonus mõned juhused), aga vbl jõuan sellegi aja veel ära näha, kui inimesi jälle lambakarjadena midagi tegema sunnitakse, nagu hallil ajal. Oht selleks on alati olemas.
Hambad ristis vastumeelselt iga päev kuskile tööle tormata selleks, et saaks tööd teha (raha peab endal olemas olema), pole enam sellest ajast saadik vaja olnud, kui siin Eestis viimasele lahkumisavaldusele allkirja andsin.