26-09-2018, 14:46 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 18-11-2018, 11:28 AM ja muutjaks oli koterman.)
Hüva sügise jätku, kaasfoorumlased,
Pajataks teile ühe värske vanatehnika-keskse sõiduloo, mille kangelaseks on üks hästituntud hr Direktor ise (: foorumlane Supp) ja tema peatumatu 1950-ndate sedaan, Pontiac Chieftain. Algas lugu nagu ikka - pruukis mul vaid ükspäev justtäpselt sellele mõelda, et talveralli on taas pea ukse ees, aga trenni pole sel suvel üldse teinud, kui härra Direktor ise helistas ja teatas, et nüüd on aeg teha üks väljasõit. Ja seda Pontiacil.
Mul tuli selle jutu peale kohe ette, et 80'ndatel - mäletate neid suurte lehvivate soengutega naljabände ja kandiliste õlgadega naiste jakke - oli terve reibas lauluviis nimega 'Ride, Pontiac, ride' olemas, niisiis mõtlesin, et vaat kus alles üllatus. Aga kõik vale puha, tuli välja, et jutt käis korralikust 1950-ndate keskpaiga sedaanist, ja ajastust mil sarnaste autodega kihutasid kuulsad mehed Mickey Thompson ning Smokey Yunick. Kel huvi sellise vägeva perioodi vastu, vaadake ka Pontiaci nime kandnud mudelite kohta (1926-2010) kokkuvõtet, kus ka vana huumori- ja naistemees Burt Reynolds leiab hea vanatehnika-sõnaga ära märkimist - https://www.youtube.com/watch?v=3RMrVtk101Q. Kindlasti tasub taustaks kaeda ka 1950-60-te võiduajamistest väikest eraldi teemat siit - https://macsmotorcitygarage.com/a-video-...-thompson/.
Sõnaga, ma mõistsin, et kui ma nüüd ise viisa endale kiiresti välja ajan, ootab nelja reisiselli ees vägev teekond, mis viib meid Tallinnast läbi Loode-, Lääne- ja Lõuna-Venemaa kuni Musta mereni ja tagasi. Võtsin nii oma kolm särki, puhtad villased sokid (: V8 väljalasketorustiku kuumus võib liiga teha isegi külma verega eestlasele), ühe passi, ning maakaardi 'Eastern Europe (Jana Seta Map Publishers 2015) ning leidsin end ühel ilusal septembrihommikul seismas garaazi ees.
Kus oli Pontiac, mis, nagu ütles hr Direktor hiljem sõidu ajal umbes miljon korda järjest igale oma suure suu ja suured silmad avanud vanatehnikafanaatikule 'Ei ole Volga!' (Eto vam, blin, ne Volga....)
Te võite nüüd oma sõprade hulgas omakorda kokku lugeda need inimesed, kel selline mõte esimesena pähe kargab
Vana-kooli reklaamimaterjali nimetatud klassiku kohta saate nende tögamiseks siis pakkuda hilisemal õhtutunnil näiteks viitelt siin - http://www.oldcarbrochures.com/static/NA...10-11.html ja lühikese praktilise sõidu- ja müüginäite aastast 1956 siit - https://www.youtube.com/watch?v=QC4KWDuTv8U
Nii oligi kõik vajaminev sestap olemas ja minek otsustatud. Värvikad detailid sellest kuidas Pontiac ise aga Eestisse ja hiljem juba hr Direktorini jõudis ja milliseid katsesõite temaga enne meie matka tehti.... no selles teemas on ilmselt paremini kursis olevaid isikuid siin foorumis küll ja veel. Ja eks nad anna omalt poolt lisa.
Seega - alustame. Garaazi eest väljasõidu hetkel oli kroomitud odomeetril näit 64,044 ja kui meid (Stockmani ristis eile öösel kodusele asfaldile) taas diivanilt maha pandi oli ees juba 70,215....
Väljumine pisikeselt kodumaalt läks hästi - vaata soliidses eas vanaautofanaatikut hr Direktoriga kättpidi hüvasti jätmas all pildil - ning pea jõudsime väiksesse Ostrovi linnakesse, kus võimsa etteaste tegid meie ujumisatleedid. Ehkki see kõik toimus kohaliku kiriku valvsa silma all, siis võib siiski uskuda, et jõe teisel kaldal, mahedas tare-tarekeses jäi päris kindlasti mõne pikema patsiga ja hirvesilmadega näitsik seda eesti mehe kehailu veel pikalt järgi ohkama. Tee ääres märkasime ka inimest, kes koristas oma arbuusikioski esist värske saunavihaga, mis oli korraliku täismehe pikkune. Nimetatud Inimene-Saunaviht tegelane jäi ka viimaseks persooniks keda kogu sõidu vältel oli võimalik imetella kui puhtuse eest hoolitsejat nö eraalgatuse korras.
Me aga tormasime taas maanteele pehmetel direktorlikel diivanitel ning teel väikelinna Balabanovosse märkasime, et meie küttepump avaldab vastupanu meie soovile kihutada. Aga nagu juba teadis Agu Sihvka, et tõeline mees ei karda raskusi, siis koostasime kaasasolnud ekspertide abiga küttepumba lahenduse nr 1 (vana hea nipukas kulus kenasti ära). Ja sõit jätkus. Veidi. 100st mäest üles ja siis 100st mäest alla. Aeglaselt, kiiresti, väga kiiresti ja siis jälle peatudes, et kütust karbussi järgi oodata. Ta nimelt otsustas, et tal on oma, isiklik tempo ja, mis seal salata, ka isiklik temperatuur.
Aga ei hullu. Külastasime 1/6-ndikul planeedil Maa valitseva kuulsa GAZi-vabriku varuosi pakkuvat kaubanduskeskust, kus hankisime jõukohase hinnaga uue küttepumba. See oli omamoodi ime, kuna müüja meiega vesteldes luges samal ajal kõva häälega sulgemiseni jäänud minuteid ja ilmutas selget soovi meid mitte kunagi rohkem oma elus näha. Jälle jäi eesti mehe raudne tahe peale ning omandatud pumba installeerimiseks koostas meie Peaekspert juba küttepumba lahenduse nr 2 ja siis nr 3 (vt all, punase kraaniga).
Balabanovo on ka selle poolest veel tore koht, et teadupärast kuulub talle kõige kõrgema arvuga kriminogeensete tegude toimepaneku koha au kogu oblastis ning, veidi tagasihoidlikumalt poolelt, kuulub talle tähelepanuväärne lähedus Vene raketiteaduse rajaja hr Tsiolkovski elupaigale, Kaluugale. Midagi muud meil siin pole, teatas meile üks musta dziibiga joviaalne kohalik, kes oli meid autpoodi ja tagasi viinud.
Teine, oluliselt rohkem joviaalne sell, aga veetis terve õhtupooliku meie Pontiaci ümber tiirutades, pajatades oma kindralist onust ja aeg-ajalt laienevas vihmaveelombis muretult pikutades, ühes käes kohalik viin ja teises leib. Igal juhul on seal olemas väike võõrastemaja, otse autokraanadega rammitava raudteeviadukti lähedal, ning einelaud-baar 'Vernisage' all keldris, kus töötab ka tõesti imekaunis ettekandja.
Et kõrval asuva võidu väljakul (tänapäevases moekas anglitsisme täis vene keeles on selle nimi 'Skvjäär Pobedõ') majaseinal oli aga näha, et rubla kursi ostu- ja müügiääred on juba 80,61 ja 82,74 euro suhtes, siis oli küll tõesti käes aeg tiimile vähe toekam eine lubada .....
Olles seega endale antud piirkonna täiesti selgeks teinud, hüppasime jälle oma diivanitele ja jätkasime kiirmarssi Voronezi linnakese poole. Ühtlasi oli käes aeg käivitada ka mugavusvarustus nimega 'Samsung' (viimast hääldatakse vene keeles sellise mõnusa ninahäälega, 'g'-tähte alla neelates ja 's'-ist pea-aegu 'z'-tähte tehes), panna veerema temas viisiketas täis bluusimuusikat ja AC/DC-it ning põnevusega oodata, mida üllatavat toob saabunud uus päev.....
Pajataks teile ühe värske vanatehnika-keskse sõiduloo, mille kangelaseks on üks hästituntud hr Direktor ise (: foorumlane Supp) ja tema peatumatu 1950-ndate sedaan, Pontiac Chieftain. Algas lugu nagu ikka - pruukis mul vaid ükspäev justtäpselt sellele mõelda, et talveralli on taas pea ukse ees, aga trenni pole sel suvel üldse teinud, kui härra Direktor ise helistas ja teatas, et nüüd on aeg teha üks väljasõit. Ja seda Pontiacil.
Mul tuli selle jutu peale kohe ette, et 80'ndatel - mäletate neid suurte lehvivate soengutega naljabände ja kandiliste õlgadega naiste jakke - oli terve reibas lauluviis nimega 'Ride, Pontiac, ride' olemas, niisiis mõtlesin, et vaat kus alles üllatus. Aga kõik vale puha, tuli välja, et jutt käis korralikust 1950-ndate keskpaiga sedaanist, ja ajastust mil sarnaste autodega kihutasid kuulsad mehed Mickey Thompson ning Smokey Yunick. Kel huvi sellise vägeva perioodi vastu, vaadake ka Pontiaci nime kandnud mudelite kohta (1926-2010) kokkuvõtet, kus ka vana huumori- ja naistemees Burt Reynolds leiab hea vanatehnika-sõnaga ära märkimist - https://www.youtube.com/watch?v=3RMrVtk101Q. Kindlasti tasub taustaks kaeda ka 1950-60-te võiduajamistest väikest eraldi teemat siit - https://macsmotorcitygarage.com/a-video-...-thompson/.
Sõnaga, ma mõistsin, et kui ma nüüd ise viisa endale kiiresti välja ajan, ootab nelja reisiselli ees vägev teekond, mis viib meid Tallinnast läbi Loode-, Lääne- ja Lõuna-Venemaa kuni Musta mereni ja tagasi. Võtsin nii oma kolm särki, puhtad villased sokid (: V8 väljalasketorustiku kuumus võib liiga teha isegi külma verega eestlasele), ühe passi, ning maakaardi 'Eastern Europe (Jana Seta Map Publishers 2015) ning leidsin end ühel ilusal septembrihommikul seismas garaazi ees.
Kus oli Pontiac, mis, nagu ütles hr Direktor hiljem sõidu ajal umbes miljon korda järjest igale oma suure suu ja suured silmad avanud vanatehnikafanaatikule 'Ei ole Volga!' (Eto vam, blin, ne Volga....)
Te võite nüüd oma sõprade hulgas omakorda kokku lugeda need inimesed, kel selline mõte esimesena pähe kargab
Vana-kooli reklaamimaterjali nimetatud klassiku kohta saate nende tögamiseks siis pakkuda hilisemal õhtutunnil näiteks viitelt siin - http://www.oldcarbrochures.com/static/NA...10-11.html ja lühikese praktilise sõidu- ja müüginäite aastast 1956 siit - https://www.youtube.com/watch?v=QC4KWDuTv8UNii oligi kõik vajaminev sestap olemas ja minek otsustatud. Värvikad detailid sellest kuidas Pontiac ise aga Eestisse ja hiljem juba hr Direktorini jõudis ja milliseid katsesõite temaga enne meie matka tehti.... no selles teemas on ilmselt paremini kursis olevaid isikuid siin foorumis küll ja veel. Ja eks nad anna omalt poolt lisa.
Seega - alustame. Garaazi eest väljasõidu hetkel oli kroomitud odomeetril näit 64,044 ja kui meid (Stockmani ristis eile öösel kodusele asfaldile) taas diivanilt maha pandi oli ees juba 70,215....
Väljumine pisikeselt kodumaalt läks hästi - vaata soliidses eas vanaautofanaatikut hr Direktoriga kättpidi hüvasti jätmas all pildil - ning pea jõudsime väiksesse Ostrovi linnakesse, kus võimsa etteaste tegid meie ujumisatleedid. Ehkki see kõik toimus kohaliku kiriku valvsa silma all, siis võib siiski uskuda, et jõe teisel kaldal, mahedas tare-tarekeses jäi päris kindlasti mõne pikema patsiga ja hirvesilmadega näitsik seda eesti mehe kehailu veel pikalt järgi ohkama. Tee ääres märkasime ka inimest, kes koristas oma arbuusikioski esist värske saunavihaga, mis oli korraliku täismehe pikkune. Nimetatud Inimene-Saunaviht tegelane jäi ka viimaseks persooniks keda kogu sõidu vältel oli võimalik imetella kui puhtuse eest hoolitsejat nö eraalgatuse korras.
Me aga tormasime taas maanteele pehmetel direktorlikel diivanitel ning teel väikelinna Balabanovosse märkasime, et meie küttepump avaldab vastupanu meie soovile kihutada. Aga nagu juba teadis Agu Sihvka, et tõeline mees ei karda raskusi, siis koostasime kaasasolnud ekspertide abiga küttepumba lahenduse nr 1 (vana hea nipukas kulus kenasti ära). Ja sõit jätkus. Veidi. 100st mäest üles ja siis 100st mäest alla. Aeglaselt, kiiresti, väga kiiresti ja siis jälle peatudes, et kütust karbussi järgi oodata. Ta nimelt otsustas, et tal on oma, isiklik tempo ja, mis seal salata, ka isiklik temperatuur.
Aga ei hullu. Külastasime 1/6-ndikul planeedil Maa valitseva kuulsa GAZi-vabriku varuosi pakkuvat kaubanduskeskust, kus hankisime jõukohase hinnaga uue küttepumba. See oli omamoodi ime, kuna müüja meiega vesteldes luges samal ajal kõva häälega sulgemiseni jäänud minuteid ja ilmutas selget soovi meid mitte kunagi rohkem oma elus näha. Jälle jäi eesti mehe raudne tahe peale ning omandatud pumba installeerimiseks koostas meie Peaekspert juba küttepumba lahenduse nr 2 ja siis nr 3 (vt all, punase kraaniga).
Balabanovo on ka selle poolest veel tore koht, et teadupärast kuulub talle kõige kõrgema arvuga kriminogeensete tegude toimepaneku koha au kogu oblastis ning, veidi tagasihoidlikumalt poolelt, kuulub talle tähelepanuväärne lähedus Vene raketiteaduse rajaja hr Tsiolkovski elupaigale, Kaluugale. Midagi muud meil siin pole, teatas meile üks musta dziibiga joviaalne kohalik, kes oli meid autpoodi ja tagasi viinud.
Teine, oluliselt rohkem joviaalne sell, aga veetis terve õhtupooliku meie Pontiaci ümber tiirutades, pajatades oma kindralist onust ja aeg-ajalt laienevas vihmaveelombis muretult pikutades, ühes käes kohalik viin ja teises leib. Igal juhul on seal olemas väike võõrastemaja, otse autokraanadega rammitava raudteeviadukti lähedal, ning einelaud-baar 'Vernisage' all keldris, kus töötab ka tõesti imekaunis ettekandja.
Et kõrval asuva võidu väljakul (tänapäevases moekas anglitsisme täis vene keeles on selle nimi 'Skvjäär Pobedõ') majaseinal oli aga näha, et rubla kursi ostu- ja müügiääred on juba 80,61 ja 82,74 euro suhtes, siis oli küll tõesti käes aeg tiimile vähe toekam eine lubada .....
Olles seega endale antud piirkonna täiesti selgeks teinud, hüppasime jälle oma diivanitele ja jätkasime kiirmarssi Voronezi linnakese poole. Ühtlasi oli käes aeg käivitada ka mugavusvarustus nimega 'Samsung' (viimast hääldatakse vene keeles sellise mõnusa ninahäälega, 'g'-tähte alla neelates ja 's'-ist pea-aegu 'z'-tähte tehes), panna veerema temas viisiketas täis bluusimuusikat ja AC/DC-it ning põnevusega oodata, mida üllatavat toob saabunud uus päev.....