[Janka]

Ega esimesel päeval paljut ringi vaadata ei jaksagi.
Ärkan öösel üles. Kaminas on kaikad peaaegu ära põlenud, veel hõõguv süsi annabki vaid sooja. Kohmerdan natuke arvutis ringi, sorteerin pilte, teen väljas paar tobi, panen koldesse halgusid juurde ja pööran tagasi unele. Kell näitab viiendat hommikutundi. Päike hakkab tunnikese pärast tõusma.
Uus une lõpp on kuskil kella kümne tuuris päeval. Kobime autosse ja liigume kesklinna, et uurida nüüd täpsemalt, kuhu me end seekord siis joonud oleme.
Esimene ülesanne on loomulikult ühendada end võrku. Oma võrku. Et ei peaks tütre telefonilt jagatud sageduse kasutamisega liiklust kooma vedama. Postkontoris ongi taskukohased suure mahuga paketid saadaval. Ainus häda on neil olematu levi, sest teenust pakub Telstra. Seal, kus lõppeb linn, kustub ka signaal.

   

- Noh, pole hullu. Otse kuskil loodusmatkal asetleidvat laia ilma saata ei saa, aga see pole ka eesmärgiks.
Tehnikat ja salvestamise mahtu meil jätkub. Kodus peab siis leidma lihtsalt rohkem aega kogu selle info sorteerimiseks ja läbitöötamiseks.
Kahe kaardi aktiveerimise vorm ära saadetud, tuleb nüüd 24h veel kuidagi vastu pidada, kuniks vastus laekub ja teenus avatakse.
Kolame tiba linnapeal, teen silmatorkavast paar olustikulist pildiklõpsu.

       

Õhtul maandume Marlay mäekese vaateplatvormile oma esimest Stanthorpe'is möödunud päeva tähistama ja ongi pimedus saabunud. Kell läheneb kuuele.