[Janka]

Uus päev, uued mured...

Et tahaks nigu veel matkata. 
Koormust, koormust, koormust! Keha ja hing lausa kisendavad selle järele. 
Näed auto aknast mäge ja tuleb meeletu janu selle otsa ronida, aga igale poole ei saa. Teerajakesed lõpevad kellegi farmis ja mida sa võõras mees siin võõras hoovis ikka ringi kooserdad, eksole...
Kaabime hommikul omad üleeilsest kiviturneest toibunud kondid kokku, topime särgid pükstesse ja kimame sinna, kus Girraweeni avastamine pooleli jäi. 
Kui eelmisel korral käisime Lõuna-poolsel rajal, siis nüüd keerasime kinganinad Põhja. Sinna, kus asuvad püramiid ja graniidist võlvkaar.

               



Kõik kokkulaotu korrektselt välja looditud ja joondatud, saab edasi kõndida.
Peagi lõppeb tavaline rada ja nagu Normanile minneski, jätkub teekond vaid märkide järgi orienteerudes.
Justkui ette teades tänase matka raskustaset, sai õnnekombel kõik kaasaskantav pakitud seljakotti ja peab ütlema, et sellest otsusest oli ka natuke kasu. Äärmiselt tülikas oleks olnud tõusta püramiidi tippu kaameraga aeg-ajalt kivist pinda toksides. Teel kohtasime ekipaaže, kes kasutasid üpris palju neliveoskeemi ja mõnes kohas tuli sama nipp ka enesel kasutusele võtta. Harva, aga siiski. Vähemalt käed olid ronimisel vabad.