23-07-2019, 00:58 AM
Põud mõjub kõigele halvasti.
Tahtsime edasi minna BoonooBoonoo rahvusparki, aga ei lastud. Kõik sissepääsud on ülikõrge tuleohu tõttu suletud.
Siis arvasime heaks rünnata üht teist parki, aga kohale jõudes selgus karm tõde, et Rio Kiaga pole seal midagi teha. Olematu kliirensiga autokesega pole mõtet rünnata rada, mis mõeldud korralikele, difblokkide ja muu hiiglama ägeda varustusega 4WD masinatele.
No ega's midagi...
Meenus, et teel kohtasime määnekist veiniäri ja sinnapoole nüüd auto nina taas keerasimegi.
Macaroonide teema.
Jah, just itaallased on need, kes teistest eurooplastest hiljem siia piirkonda saabusid ja omad veinilaadad põldudele laotasid.
Ega see lihtne polnudki. Kive ja graniiti tuli neil üksjagu väljadelt kokku rookida enne, kui adra saivad maasse lükata, et seejärel esimesed viinapuu istandused rajada.
Kulus palju elusid, verd, higi ja kannatusi, aga tulemus oli seda väärt.
Ja üldiselt tõik, et itaallasi teiste sisserännanute poolt isegi tänasel päeval mõnitatakse, justkui hilinejaid, on ühest küljest äärmiselt debiilne. Tegelikult on kõik valged inimesed siin anastajad, kes põlisrahvust kunagi julmal viisil tuima moega paremate maalappide kättesaamise nimel tapsid. Nagu Ameerikas indiaanlastega tehti. Sama käekiri Austraaliaski.
Maastikuvõimetu rendiauto, postamendilt leitud põllumasin ja klassikaline maapiirkonnas kasutusele võetud teise ringi postkast.
Mekkisime paar pitsikest veini, seejärel otsustasime ühe kindla kasuks ja oligi päev õhtal.
Kodus pöörasime kõik kapid pahempidi, aga mida ei leidnud, oli korgitser. Poodi kah ei viitsinud enam minna...
A nu, kus häda keiksee suuremp, sääl abi ikke käe ulatuses ehk siis mütsi all
Tahtsime edasi minna BoonooBoonoo rahvusparki, aga ei lastud. Kõik sissepääsud on ülikõrge tuleohu tõttu suletud.
Siis arvasime heaks rünnata üht teist parki, aga kohale jõudes selgus karm tõde, et Rio Kiaga pole seal midagi teha. Olematu kliirensiga autokesega pole mõtet rünnata rada, mis mõeldud korralikele, difblokkide ja muu hiiglama ägeda varustusega 4WD masinatele.
No ega's midagi...
Meenus, et teel kohtasime määnekist veiniäri ja sinnapoole nüüd auto nina taas keerasimegi.
Macaroonide teema.
Jah, just itaallased on need, kes teistest eurooplastest hiljem siia piirkonda saabusid ja omad veinilaadad põldudele laotasid.
Ega see lihtne polnudki. Kive ja graniiti tuli neil üksjagu väljadelt kokku rookida enne, kui adra saivad maasse lükata, et seejärel esimesed viinapuu istandused rajada.
Kulus palju elusid, verd, higi ja kannatusi, aga tulemus oli seda väärt.
Ja üldiselt tõik, et itaallasi teiste sisserännanute poolt isegi tänasel päeval mõnitatakse, justkui hilinejaid, on ühest küljest äärmiselt debiilne. Tegelikult on kõik valged inimesed siin anastajad, kes põlisrahvust kunagi julmal viisil tuima moega paremate maalappide kättesaamise nimel tapsid. Nagu Ameerikas indiaanlastega tehti. Sama käekiri Austraaliaski.
Maastikuvõimetu rendiauto, postamendilt leitud põllumasin ja klassikaline maapiirkonnas kasutusele võetud teise ringi postkast.
Mekkisime paar pitsikest veini, seejärel otsustasime ühe kindla kasuks ja oligi päev õhtal.
Kodus pöörasime kõik kapid pahempidi, aga mida ei leidnud, oli korgitser. Poodi kah ei viitsinud enam minna...
A nu, kus häda keiksee suuremp, sääl abi ikke käe ulatuses ehk siis mütsi all