29-06-2019, 21:44 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 29-06-2019, 21:46 PM ja muutjaks oli Telc.)
Ühe (ilmselge) psüühikahäire haiguslugu.
Enne päris projektipäevikuks muutumist algab see teema ilukirjandusliku osaga.
Tegelasteks kolm õde perekonda lisandumise järjekorras: Doblo, Seicento, Multipla.
(ei välista tulevikus tegelaste lisandumist)
Preambula:
Oli aeg, mil mul oli vaja soetada miski liikurmasin, mille olulisteks osadeks oleks ülevaatus, kärukonks, katuseraam ja viis tooli toas. Kuna samal ajal jäi sõbral üle Fiat Doblo, mida ta ei viitsinud ka aktiivselt müüa, siis ma ärisin selle talt ära "armeenlase liisinguga" - maksan siis kui saan. Noh, eks sai ka - sõbral oli kah hea kui rahahäda peale tulles oli koht, kust küsida.
Nii, sõitsin siis maikasinise Dobloga sinna ja tänna ja tundsin üldiselt elust rõõmu. Ainuke rõõmurikkuja oli pehmevõitu tagavedrustus, mis raskema lasti puhul teinekord ka põhja käis. Noh, päikesel on ka plekid. Kurb oli see, et jättes kõrvale kuliibinliku isetegemise (mida kortermaja parklas ei harrasta) oli nii uute originaalvedrude hankimine kui ka OÜ Lehtvedru teenuse kasutamine mõlemad sellises hinnaklassis, et lükkasin otsustamist kuust kuusse edasi.
Kuni saabus august 2017. Olime tegemas perekondlikku ringreisi Lätis. Seesinane naksitrallifiat oli päris sobilik masin reastamaks tagaistmele kolm jõnglast, pagassi viie inimese ööbimiskraam ja kaks täiskasvanut esiistmele. Reis oli tore kuni Kuldigast tulles umbes sada kilomeetrit enne Riiat kostis kapoti alt senikuulmatu "vrrõõõõõnnnnnnn" hääl ja mul polnud muud teha kui vaba hooga auto maanteeserva juhtida.
Kuigi ma polnud seda häält varem kuulnud, oli kuidagi kohe teada, mis toimus - hammasrihm lendas. Ja seda, et sellel mootoril käivad "klapid peas" teadsin ma ka. Eelmine omanik oli seetõttu ühe kuluka remondi juba pidanud tegema.
Niisiis. Läti karuperses. Liikumisvõimetu auto, autotäie kraami ja kolme lapsega. Tegelikult ei olnudki nii traagiline. Kõrvalteelt ronis välja traktor, mille juht pidas masina kinni ja tuli uurima, miks me tema talu teeotsas pargime. Suutsin seletada inglise-läti-vene segakeeles olukorra ära mispeale ta oodata käskis, traktori ringi keeras ning varsti Volkswageni väikebussi ja puksiirköiega tagasi oli. Tüüp lohistas haavatud Fiati oma õuele. Korjasime autost olulisema osa pagasist selja- ja reisikottidesse ja seiklesime liinibussidega Riia kaudu Tallinna.
Siis oli mõtlemise koht. Laual oli põhimõtteliselt neli varianti.
1) minna tuua autost matkatarbed ära ja saata auto Läti emexisse.
2) tuua masin puksiiriga Eestisse ja siis edasi vaadata.
3) tuua masin Eestisse konna kukil ja edasi vaadata
4) lasta masin kaugjuhtimise teel Lätis ära remontida ja oma käigul Eestisse sõita.
Nr 1 jäi ära kuna polnud halli aimu, millist paberimajandust on vaja, et Lätis auto metallihundile sööta ja samas see Eestis arvelt maha saada.
Nr 2 puhul oleks 400km edasi-tagasi läinud päris kulukaks.
Nr 3 puhul oleks saanud küll ka veovõimelist väikebussi laenata ja konna rentida, aga massid oleks lõhki olnud, kulu ka omajagu ning ega aegagi puhkusejärgselt ülemäära palju polnud.
Seega läks töösse nr 4 - sõberlätlaste abil valisin välja kolmest lähimast remonditöökojast kompetentseima ning paari nädala möödudes raporteeriti auto valmissaamisest. Mul kulus ka omakorda kaks nädalat enne kui sain tööpäeva vabaks manööverdada ning hommikuse bussiga autot koju tooma sõita. Töökojas läks ruttu. Vennad olid kõik 16 klappi ära vahetanud, 12 olid silmaga näha kõverad, 4 tükki oli seal juures juba "a vsjoravnoo" igaks juhuks. Remondiarve võttis ikkagi pisara silma. Lohutas vaid see, et sain ka Riia kesklinnas parkides mahasõidetud küljepeegli asemele uue ja mingid nipet-näpet asju olid nad ka lappinud põhimõttel, et kui ma samas kohas muterdan, keeran kaks polti veel kinni-lahti.
Igatahes sõitsin rõõmsalt koju tagasi ja mootor käis nagu Antsu viiul.
Käis terve talve ka kuni varakevadel ühekorra eemalt vaatasin, et mnjaa - mõni omaaegne Opeli roostetamise anekdoot kehtib Fiati kohta paremini veel. Tegin maja ees suitsu ja vaatasin kuidas küljekarbi auk ühe sigareti suitsetamise jooksul sentimeetri võrra suuremasse läbimõõtu roostetas. Ausõna!
Ühesõnaga oli jälle mõtlemise koht. Ühest küljest oli tiptop mootor, teisest küljest auklikud karbid ja tuletame meelde tagavedrusid. Ja ülevaatus hakkas ka läbi saama. Asjade sellise seisu juures uue hankimine ka suht lootusetu.
/järgneb/
Enne päris projektipäevikuks muutumist algab see teema ilukirjandusliku osaga.
Tegelasteks kolm õde perekonda lisandumise järjekorras: Doblo, Seicento, Multipla.
(ei välista tulevikus tegelaste lisandumist)
Preambula:
Oli aeg, mil mul oli vaja soetada miski liikurmasin, mille olulisteks osadeks oleks ülevaatus, kärukonks, katuseraam ja viis tooli toas. Kuna samal ajal jäi sõbral üle Fiat Doblo, mida ta ei viitsinud ka aktiivselt müüa, siis ma ärisin selle talt ära "armeenlase liisinguga" - maksan siis kui saan. Noh, eks sai ka - sõbral oli kah hea kui rahahäda peale tulles oli koht, kust küsida.
Nii, sõitsin siis maikasinise Dobloga sinna ja tänna ja tundsin üldiselt elust rõõmu. Ainuke rõõmurikkuja oli pehmevõitu tagavedrustus, mis raskema lasti puhul teinekord ka põhja käis. Noh, päikesel on ka plekid. Kurb oli see, et jättes kõrvale kuliibinliku isetegemise (mida kortermaja parklas ei harrasta) oli nii uute originaalvedrude hankimine kui ka OÜ Lehtvedru teenuse kasutamine mõlemad sellises hinnaklassis, et lükkasin otsustamist kuust kuusse edasi.
Kuni saabus august 2017. Olime tegemas perekondlikku ringreisi Lätis. Seesinane naksitrallifiat oli päris sobilik masin reastamaks tagaistmele kolm jõnglast, pagassi viie inimese ööbimiskraam ja kaks täiskasvanut esiistmele. Reis oli tore kuni Kuldigast tulles umbes sada kilomeetrit enne Riiat kostis kapoti alt senikuulmatu "vrrõõõõõnnnnnnn" hääl ja mul polnud muud teha kui vaba hooga auto maanteeserva juhtida.
Kuigi ma polnud seda häält varem kuulnud, oli kuidagi kohe teada, mis toimus - hammasrihm lendas. Ja seda, et sellel mootoril käivad "klapid peas" teadsin ma ka. Eelmine omanik oli seetõttu ühe kuluka remondi juba pidanud tegema.
Niisiis. Läti karuperses. Liikumisvõimetu auto, autotäie kraami ja kolme lapsega. Tegelikult ei olnudki nii traagiline. Kõrvalteelt ronis välja traktor, mille juht pidas masina kinni ja tuli uurima, miks me tema talu teeotsas pargime. Suutsin seletada inglise-läti-vene segakeeles olukorra ära mispeale ta oodata käskis, traktori ringi keeras ning varsti Volkswageni väikebussi ja puksiirköiega tagasi oli. Tüüp lohistas haavatud Fiati oma õuele. Korjasime autost olulisema osa pagasist selja- ja reisikottidesse ja seiklesime liinibussidega Riia kaudu Tallinna.
Siis oli mõtlemise koht. Laual oli põhimõtteliselt neli varianti.
1) minna tuua autost matkatarbed ära ja saata auto Läti emexisse.
2) tuua masin puksiiriga Eestisse ja siis edasi vaadata.
3) tuua masin Eestisse konna kukil ja edasi vaadata
4) lasta masin kaugjuhtimise teel Lätis ära remontida ja oma käigul Eestisse sõita.
Nr 1 jäi ära kuna polnud halli aimu, millist paberimajandust on vaja, et Lätis auto metallihundile sööta ja samas see Eestis arvelt maha saada.
Nr 2 puhul oleks 400km edasi-tagasi läinud päris kulukaks.
Nr 3 puhul oleks saanud küll ka veovõimelist väikebussi laenata ja konna rentida, aga massid oleks lõhki olnud, kulu ka omajagu ning ega aegagi puhkusejärgselt ülemäära palju polnud.
Seega läks töösse nr 4 - sõberlätlaste abil valisin välja kolmest lähimast remonditöökojast kompetentseima ning paari nädala möödudes raporteeriti auto valmissaamisest. Mul kulus ka omakorda kaks nädalat enne kui sain tööpäeva vabaks manööverdada ning hommikuse bussiga autot koju tooma sõita. Töökojas läks ruttu. Vennad olid kõik 16 klappi ära vahetanud, 12 olid silmaga näha kõverad, 4 tükki oli seal juures juba "a vsjoravnoo" igaks juhuks. Remondiarve võttis ikkagi pisara silma. Lohutas vaid see, et sain ka Riia kesklinnas parkides mahasõidetud küljepeegli asemele uue ja mingid nipet-näpet asju olid nad ka lappinud põhimõttel, et kui ma samas kohas muterdan, keeran kaks polti veel kinni-lahti.
Igatahes sõitsin rõõmsalt koju tagasi ja mootor käis nagu Antsu viiul.
Käis terve talve ka kuni varakevadel ühekorra eemalt vaatasin, et mnjaa - mõni omaaegne Opeli roostetamise anekdoot kehtib Fiati kohta paremini veel. Tegin maja ees suitsu ja vaatasin kuidas küljekarbi auk ühe sigareti suitsetamise jooksul sentimeetri võrra suuremasse läbimõõtu roostetas. Ausõna!
Ühesõnaga oli jälle mõtlemise koht. Ühest küljest oli tiptop mootor, teisest küljest auklikud karbid ja tuletame meelde tagavedrusid. Ja ülevaatus hakkas ka läbi saama. Asjade sellise seisu juures uue hankimine ka suht lootusetu.
/järgneb/