23-09-2021, 21:17 PM
Tedre uulitsas see kollane tõesti vahepeal pikemalt seisis. Aastakese oli sõidurõõmu, muuhulgas sai selle abil üks noor juht õppesõitudega lubadeküpseks aidatud. Dialoog õppesõitude algusest:-
- Aga mis siis kui ma selle kägarasse ajan
- Siis maksad mulle viissada raha ja ostad endale sedajagu odavama auto (ülimalt ükskõiksel hääletoonil öeldult)
Muuhulgas osales kollane ühes kindlustusjuhtumis, millest siin juttu: https://forum.automoto.ee/showthread.php...#pid463909
Igatahes muidu oli küll kõik tiptop, aga kuna tuli hakata taas väikeettevõtja leiba haukama siis jäi Seicento natukene siiski LIIGA pisikeseks. Ja roosterägalik krõmpsutas küljekarpide kallal. Nii ei olnudki ma väga vastu kui üks sõber seda endale keevitustööde praktikabaasiks kauples. Paraku ronis sõber pärast auto kojutoomist kanalisse ja nentis, et esimesteks keretöötundideks on põhja all liiga vähe plekki ning kohe-kohe hakkavad oma kohalt lahti tulema igasugused olulised asjad. Ja auto tuli tagasi ja jäi maja ette seisma kuni mul mingi pisut parem idee tekib.
Kuna seesinast masinat on varalahkunud ksf! Supp oma pensionisambaks nimetanud siis mõtlesin tõsiselt ka suuremamahuliste taastamistööde peale. Käis isegi üks plekirätsep auto alla vaatamas ja arvas, et ma olen ikka puhta loll. Selle kinnituseks saatis härra mulle peotäie mobile.de linke soovitusega sama raha eest treileritäis Seicentosid Saksast kokku osta.
See idee ei realiseerunud siiski. Aga kollase viis ühe tehnikahuvilise noormehe paps lapsele hoovinarriks. Sest vahepeal oli hoovi ilmunud uus Fiat. Seekord punane.
Multipla.
Bi-Fuel.
Erandkorras viiekohalisena, külmkapiga (tehaselisa) esiistmete vahel.
Multika hoovilejõudmine ei olnud ka üldsegi mitte lühike ega kiire protsess. Pärast kommiraha eest ostmist sai kohe asutud teele ihumehaaniku töökoja poole läbiroostetanud summutit lappima. Kohale jõudes sõitnuks nagu auruveduriga - tuli nii musta kui valget. Pikemaajaline seismine ei olnud mootorile teps mitte hästi mõjunud. Ja ihumehaanik ütles, et seda pada pole küll mõtet lahata.
Õnneks oli jätkuvalt alles Doblo, millel mäletatavasti just mootor põhjalikult ära remonditud. Kuna kahe paja ainuke erinevus oli tehase gaasiseade siis sai tehtud swap. Ja roostes pirukas koos küpse mootoriga kaalule lohistatud. Ja punase Multiplaga kõva pool aastat imetlevaid või siis kaastundlikke pilke ning peapöördeid nauditud.
Muuhulgas sai käidud selle imelise tõllaga Soomes Weekendil tööl. Kui keegi tahab kunagi Soomes verinoori (ja veel ilusaid)naisi rebida siis Multiplääd on kindla peale minek. Sinna tahtsid noored pläädid suisa sõidu pealt sisse ronida. Aga meil tahtis töö tegemist ja raha teenimist. Aga igatpidi mõnus massin oli küll. CNG-ga oli odav sõita, ruumi oli toas väga lahedalt, toolid välja loopida, kõlbas suurepäraselt ka kaubikuks. Sõidaks siiani kui poleks juhtunud kurba lugu.
Nimelt tulin ühel hilisel sügisesel õhtutunnil veomassinaga töölt ja istusin multiplasse ümber, et platsilt kodu sõita. Panin autu käima, ootasin, et tiksuks soojaks, tegin auto kõrval suitsu kui äkiste suri massin välja ja enam käima ei läinud. Kui siis mõni päev hiljem ihumehaanik sai auto töökotta treilatatud, selgus teistkordne hammasrihma katkemine. Rihm, mis kahel autol ühes mootoris kokku alla 10 tuhande kilomeetri ja ühe aasta sõitnud.
See rikkus tuju ikka kapitaalselt ära. Vihaga ütlesin mehaanikule, et ta võib masinaga teha, mis tahab, mina ei taha enam ühtegi Fiatti enam näha ei lähedalt, ega kaugelt. Ja ega ma neid siis vaadanudki. Umbes pool aastat.
- Aga mis siis kui ma selle kägarasse ajan
- Siis maksad mulle viissada raha ja ostad endale sedajagu odavama auto (ülimalt ükskõiksel hääletoonil öeldult)
Muuhulgas osales kollane ühes kindlustusjuhtumis, millest siin juttu: https://forum.automoto.ee/showthread.php...#pid463909
Igatahes muidu oli küll kõik tiptop, aga kuna tuli hakata taas väikeettevõtja leiba haukama siis jäi Seicento natukene siiski LIIGA pisikeseks. Ja roosterägalik krõmpsutas küljekarpide kallal. Nii ei olnudki ma väga vastu kui üks sõber seda endale keevitustööde praktikabaasiks kauples. Paraku ronis sõber pärast auto kojutoomist kanalisse ja nentis, et esimesteks keretöötundideks on põhja all liiga vähe plekki ning kohe-kohe hakkavad oma kohalt lahti tulema igasugused olulised asjad. Ja auto tuli tagasi ja jäi maja ette seisma kuni mul mingi pisut parem idee tekib.
Kuna seesinast masinat on varalahkunud ksf! Supp oma pensionisambaks nimetanud siis mõtlesin tõsiselt ka suuremamahuliste taastamistööde peale. Käis isegi üks plekirätsep auto alla vaatamas ja arvas, et ma olen ikka puhta loll. Selle kinnituseks saatis härra mulle peotäie mobile.de linke soovitusega sama raha eest treileritäis Seicentosid Saksast kokku osta.
See idee ei realiseerunud siiski. Aga kollase viis ühe tehnikahuvilise noormehe paps lapsele hoovinarriks. Sest vahepeal oli hoovi ilmunud uus Fiat. Seekord punane.
Multipla.
Bi-Fuel.
Erandkorras viiekohalisena, külmkapiga (tehaselisa) esiistmete vahel.
Multika hoovilejõudmine ei olnud ka üldsegi mitte lühike ega kiire protsess. Pärast kommiraha eest ostmist sai kohe asutud teele ihumehaaniku töökoja poole läbiroostetanud summutit lappima. Kohale jõudes sõitnuks nagu auruveduriga - tuli nii musta kui valget. Pikemaajaline seismine ei olnud mootorile teps mitte hästi mõjunud. Ja ihumehaanik ütles, et seda pada pole küll mõtet lahata.
Õnneks oli jätkuvalt alles Doblo, millel mäletatavasti just mootor põhjalikult ära remonditud. Kuna kahe paja ainuke erinevus oli tehase gaasiseade siis sai tehtud swap. Ja roostes pirukas koos küpse mootoriga kaalule lohistatud. Ja punase Multiplaga kõva pool aastat imetlevaid või siis kaastundlikke pilke ning peapöördeid nauditud.
Muuhulgas sai käidud selle imelise tõllaga Soomes Weekendil tööl. Kui keegi tahab kunagi Soomes verinoori (ja veel ilusaid)naisi rebida siis Multiplääd on kindla peale minek. Sinna tahtsid noored pläädid suisa sõidu pealt sisse ronida. Aga meil tahtis töö tegemist ja raha teenimist. Aga igatpidi mõnus massin oli küll. CNG-ga oli odav sõita, ruumi oli toas väga lahedalt, toolid välja loopida, kõlbas suurepäraselt ka kaubikuks. Sõidaks siiani kui poleks juhtunud kurba lugu.
Nimelt tulin ühel hilisel sügisesel õhtutunnil veomassinaga töölt ja istusin multiplasse ümber, et platsilt kodu sõita. Panin autu käima, ootasin, et tiksuks soojaks, tegin auto kõrval suitsu kui äkiste suri massin välja ja enam käima ei läinud. Kui siis mõni päev hiljem ihumehaanik sai auto töökotta treilatatud, selgus teistkordne hammasrihma katkemine. Rihm, mis kahel autol ühes mootoris kokku alla 10 tuhande kilomeetri ja ühe aasta sõitnud.
See rikkus tuju ikka kapitaalselt ära. Vihaga ütlesin mehaanikule, et ta võib masinaga teha, mis tahab, mina ei taha enam ühtegi Fiatti enam näha ei lähedalt, ega kaugelt. Ja ega ma neid siis vaadanudki. Umbes pool aastat.