[praud]

Alustan siia uut projektipäevikut, et jagada teile oma küsimusi ja rõõmu asjade edenemisest. Seekord siis tekkis tunne, et viimane aeg oleks võtta garaaži ka üks kahesilindriline vene kaherattaline, et kogeda erinevust võrreldes ühesilindrilise IŽ-56-ga. Sobilikuks isendiks sattus siis 1967 Jupiter 2.

   
   
   

Nojah, esmamulje on ju "vapustav", aga kuna on ka hunnikust prügist ennegi mõni sõiduriist tehtud, siis väga verest välja ei löönud - peaasi, kui ikka värvi all metalli jagub.
Kuna ruumi nappis, sai ratas oma improviseeritud värvikambrisse aetud ja seal paari õhtuga pulkadeks võetud. Lahti võttes sai üks asi kohe selgeks, see ratas on kogu oma elu liikumises olnud ja käiguosa oli ka ainuke, millele selle isendi juures tähelepanu oli tõsiselt pööratud. Kõik laagrid, kett, liigendid jne olid korralikult määritud ja osaliselt ka uued - lõtke ei olnud kuskil ja kõik liikus kergelt. Paar kihti värvi oli ka rulliga selga aetud, mis oma mitme millimeetri jagu oli paksust originaalkattele juurde andnud, aga seda ei peaks küll eriliseks tähelepanuks. Tundub olema originaalis mingi selline "Jawa" punane värv.
Survepesuriga kulus oma 4 tundi jutti, et kõik detailid puhtaks saaks ja ise läbimärjaks. Sellist rokka ikka kohtab harva, mis selle ratta küljest lahti tuli pesta. Siis selgus kohe, et küljekarbid olid pori all juba üleüldiselt sisekülgedelt viimase piirini läbi ussitanud, vasakpoolsel karbil on ka üks alumine kinnituskõrv täiesti läbi mädanenud. Lisaks on omanikust külasepp haamri ja puuri abil karpe mingitel segastel asjaoludel kohendanud. Hetkel pole küll kindel, et neid tasuks remontida, nii haruldased need ka ilmselt veel pole.
Kui sadula olin maha nuputanud, siis selgus ka tõsiasi, et see tagaporilaua lahendus on ikka küll insenertehniline tippsaavutus. Tagaporilaud tilbendab sadula all ja koosneb kahest osast ja sadul on siis ka osaliselt nagu porilaud. Igatahes sadula raam on täiesti läbi. Korra mõtlesin, et paneks külge hoopis vakantse IŽ-56 tagaporilaua, aga eks näis.

   

Mootor läheb ka nagu ikka pulkadeks, enne kui seda üldse proovima hakkab. Kepsu laagrites ja kolvi sõrmedes on lõtkud ja hülsi seintel kerged sooned, kuigi väga hull isegi pole see seisund eelnevate kogemuste põhjal. 

   
   
   
   

Seekordne plaan on ratas teha võimalikult originaalilähedane, kuid siiski veidi omanäoline, et endale ka meeldiks. Ehk poldid-mutid saavad kõik omad õiged pinnakatted, aga visuaalne pool, värvilahendus, sadul jne on plaanis järele aidata. Samuti plaanin panna rattale kontaktivaba süütesüsteemi ja elektroonilise pingeregulaatori. Vaatasin ka selle aparaadi releeregulaatori asukohta ja ausalt võttis kukalt kratsima, et kuidas seda küll reguleeritakse, kui peaks vaja olema!? Käib teine küll lihtsamini kinnitustest lahti, aga võrreldes IŽ-56-ga on see asetus ikka ebainimlik.

Summutid ja leegitorud on ka korralikult läbi aetud, sisuliselt on kasutuskõlbulik ainult parem summuti ja vasaku summuti tagumine ots. Vasak summuti on kahest kohast lausa katki kukutud ja sama õnnetuse tagajärjel on ka selle poole leegitoru oma lõpu leidnud. Summutite osas on küll tunne, et neid tahaks originaalseid kuskilt leida.

Kui kellelgi on üle küljekarpe või korraliku raamiga sadulat, siis pakuks need huvi.