22-12-2020, 10:38 AM
Käed mul on, kuid mitte nii kuldsed nagu mõnel teisel. Et kõik ausalt ära rääkida, siis olen mina pigem abitööline. Taastamistööde hing ja tehniline juht on Vahur Sirk. Kuna aastakümnetega on kogunenud nii tööriistu kui oskusi, siis enamus vajalikest töödest teeb Vahur ise. Tuleb aga anda endale aru, et üks inimene ei suuda olla meister kõigis töödes, mis ühe auto sisuliselt nullist ehitamisel tuleb teha. Seetõttu oleme enda ümber leidnud kümneid inimesi, kes teatud tööetappides annavad oma kvalitatiivse panuse. "Projektijuhtimise" juures on aga oluline see, et tellija teaks, mida ta tahab. Ei saanud anda kõverat kaitserauda lihtsalt niisama kroomijatele - oli vaja leida shabloonid, millises kujus see täpselt olema peab. Kuna kaitseraual oli keskmine osa ka korduvate keevitamistega kõveraks aetud, siis asendatava vahetüki õiges kujus tegemiseks oli mõistlikum leida ise materjal ja pressid, kus see valmis teha. Vahetüki fikseerimiseks olid enda keevitusoskused piisavad, kuid lõpliku keevituse tegi ikkagi spetsialist. Kus ja millised kinnitusaugud peavad olema ning kuidas ta lõpuks auto külge kinnitub - need küsimused tuleb ikka ise lahendada.
Keretööde juures on meil väga vedanud, et Vello on nõustunud töö ette võtma. Kuid sellised küsimused nagu õige kuju leidmine, õige profiiliga sikemasina rullide tegemine ja rantide õigesse kohta sobitamine on ikkagi meie enda töö. Vello teeks selle ära, kuid esiteks kulub väga palju mõtlemisaega, piltidelt võrdlemist, proovitükkide tegemist ning suhtlemist teiste Audi omanikega. Iga päev tuleb uuesti ja uuesti detailide täpsustamiseks läbi lapata paartuhat pilti teistest samasugustest masinatest. Ja tõdeda, et sellest vajalikust kohast on ikka pilt tegemata. Seejrel juba kirjutada konarlikus saksa või inglise keeles palvekiri, et teine mees oma auto juures selle detaili üles pildistaks. Kusjuures tema autol ei pruugi see üldse olla õigesti taastatud, kuid võrreldes mitut autot tekib mingi keskmine arusaam.
Ma julgen arvata, et ca 2/3 tööd on ikka enda aeg (Vahur põhiliselt, aga ka mina). Seejuures arvestamata seda aega, mis kulub juppide otsimiseks, piltide võrdlemiseks jne.
Õpetlik lugu meie rohelise DKW ehitamisest. Tõsisemalt hakkasime asjaga tegelema 2012. aastal, kui punane DKW oli valmis ning leidsime Saksamaal Winfried Kuhl´i kontaktid. Winfried on eriti tugev kere puitkarkassi tegemisel ning tema naine teeb väga hästi sadulsepa tööd (istmed, katused). Suure vaevaga õnnestus meil temalt kaubelda kokkulepe, et ta teeb valmis meile puitkarkassi. Tal oli muidu mitme aasta pikkune järjekord, et teha valmis nö võtmed kätte auto. 2015. aastal olime koos Saksamaal, Garitzis DKW-autode kokkutulekul. Winfriedi järjekordne kätetöö oli valminud ja ta oli koos auto uhke omanikuga selle kõrval. Kui omanik oli meie autot enda oma kõrval uurinud, siis läks ta Winfried juurde ja küsis, miks tema auto selline ei ole. Kerepaneelid ei istunud korralikult kokku, liistud ei jooksnud korralikult kokku, värvi eeltöö kehvem ning oli isegi jooksukohti, uste vahed ebaühtlased ning mõnes kohas ei aidanud ka tihend pragusid varjata, kroomil eeltöö jäljed näha jne. Vahemärkusena tuleb muidugi öelda, et meie auto ongi liiga hästi restaureeritud - DKW oli ikkagi odavama hinna ja seetõttu madalama koostekvaliteediga. Meie jutuajamine lõppes suures plaanis sellega, et tuli Winfriedile üles tunnistada, et kroomi eeltööd me tõepoolest ise oma kodus ei teinud, istmekatted lasime ikka sadulsepal teha, mitte oma naisel või emal, värvi eeltöö ja lõppvärvi tegi ikkagi professionalne automaaler peale ning keevitusaparaadi nupule vajutas 90% ajast ka professionaal. Ja oligi selge - Winfried tegi kõik ise alates puuprussist keresõrestiku tükkide väljalõikamisest, pleki sõrestikule koolutamisest kuni pahtli ja isegi värvimistööni. Lisaks ka polsterduse ja mootoriremondi tegemine. Ta oli selle üle väga uhke ning meie tema üle ka. Ainult oma kätega me tema kvaliteeti ei oleks saavutanud.
Need ajad on möödas, kus kõige kõvemad mehed ja kõige paremad uunikud valmisid käsitööna ühe mehe käe all muldpõrandaga kütteta kuuris.
Keretööde juures on meil väga vedanud, et Vello on nõustunud töö ette võtma. Kuid sellised küsimused nagu õige kuju leidmine, õige profiiliga sikemasina rullide tegemine ja rantide õigesse kohta sobitamine on ikkagi meie enda töö. Vello teeks selle ära, kuid esiteks kulub väga palju mõtlemisaega, piltidelt võrdlemist, proovitükkide tegemist ning suhtlemist teiste Audi omanikega. Iga päev tuleb uuesti ja uuesti detailide täpsustamiseks läbi lapata paartuhat pilti teistest samasugustest masinatest. Ja tõdeda, et sellest vajalikust kohast on ikka pilt tegemata. Seejrel juba kirjutada konarlikus saksa või inglise keeles palvekiri, et teine mees oma auto juures selle detaili üles pildistaks. Kusjuures tema autol ei pruugi see üldse olla õigesti taastatud, kuid võrreldes mitut autot tekib mingi keskmine arusaam.
Ma julgen arvata, et ca 2/3 tööd on ikka enda aeg (Vahur põhiliselt, aga ka mina). Seejuures arvestamata seda aega, mis kulub juppide otsimiseks, piltide võrdlemiseks jne.
Õpetlik lugu meie rohelise DKW ehitamisest. Tõsisemalt hakkasime asjaga tegelema 2012. aastal, kui punane DKW oli valmis ning leidsime Saksamaal Winfried Kuhl´i kontaktid. Winfried on eriti tugev kere puitkarkassi tegemisel ning tema naine teeb väga hästi sadulsepa tööd (istmed, katused). Suure vaevaga õnnestus meil temalt kaubelda kokkulepe, et ta teeb valmis meile puitkarkassi. Tal oli muidu mitme aasta pikkune järjekord, et teha valmis nö võtmed kätte auto. 2015. aastal olime koos Saksamaal, Garitzis DKW-autode kokkutulekul. Winfriedi järjekordne kätetöö oli valminud ja ta oli koos auto uhke omanikuga selle kõrval. Kui omanik oli meie autot enda oma kõrval uurinud, siis läks ta Winfried juurde ja küsis, miks tema auto selline ei ole. Kerepaneelid ei istunud korralikult kokku, liistud ei jooksnud korralikult kokku, värvi eeltöö kehvem ning oli isegi jooksukohti, uste vahed ebaühtlased ning mõnes kohas ei aidanud ka tihend pragusid varjata, kroomil eeltöö jäljed näha jne. Vahemärkusena tuleb muidugi öelda, et meie auto ongi liiga hästi restaureeritud - DKW oli ikkagi odavama hinna ja seetõttu madalama koostekvaliteediga. Meie jutuajamine lõppes suures plaanis sellega, et tuli Winfriedile üles tunnistada, et kroomi eeltööd me tõepoolest ise oma kodus ei teinud, istmekatted lasime ikka sadulsepal teha, mitte oma naisel või emal, värvi eeltöö ja lõppvärvi tegi ikkagi professionalne automaaler peale ning keevitusaparaadi nupule vajutas 90% ajast ka professionaal. Ja oligi selge - Winfried tegi kõik ise alates puuprussist keresõrestiku tükkide väljalõikamisest, pleki sõrestikule koolutamisest kuni pahtli ja isegi värvimistööni. Lisaks ka polsterduse ja mootoriremondi tegemine. Ta oli selle üle väga uhke ning meie tema üle ka. Ainult oma kätega me tema kvaliteeti ei oleks saavutanud.
Need ajad on möödas, kus kõige kõvemad mehed ja kõige paremad uunikud valmisid käsitööna ühe mehe käe all muldpõrandaga kütteta kuuris.