[indreksirk]

Umbes aasta tagasi tehtud postituses nr 34 on näha istmete vedrustuse olukord enne nende kordategemist. Originaalne kattematerjal, mingist huvitavast materjalist (legendid pajatavad mererohust?) kate vedrude peal ning kotiriie vedrude all. Sellel vedrumatil ei ole tõenäoliselt olnud mitte mingit roostekaitset, aga ta ei tohiks tavaolukorras seal nahast kesta sees ka niiskusega kohtuda. Igatahes oli vedrudel kerge pinnarooste ning sellest punutud matist, hiiresitast ja aastakümnetega kogunenud mustusest moodustunud kõntsakiht. Pisikesed näpud eraldasid kõik ebavajalikud kiud ja ekskremendid ning pinnaroostega võitlesime suruõhu ning puhastusvahenditega. Vedrusid haljaks ei saanud ning ei püüdnudki - galvaanika ja liivaprits oleksid olnud kurjast. Viimane lihv ja pildil nähtav must toon on saadud rooste konverteriga. Eesmärk on tulevikus hoida tagaistet kuivas ventileeritavas ruumis ning küllap peab veel mõned aastakümned vastu. 

Mis puutub nimmetoesse, siis varasematelt piltidelt on näha, et tagaistme seljatoe taga on autoga risti tagasilla vedrutunnel. Seljatoe tagumine külg kopeerib seda tunnelit ning ulatub tunneli kohale. Pingil istuja jaoks küll mingit vahet ei ole sellest kujust. Nagunii on tegemist väga pehme sohvaga, mille eesmärgiks on pehmendada ka vedrustuse poolt kompenseerimata jäänud lööke. 

Audi oli enne suurt sõda kesk-klassist veidi kõrgema klassi auto, kuid tänaste Audidega on võrdlus pigem tinglik. Tehased lõpetasid sõiduautode tootmise juba 1940. aastal ning 1945 aastast pole ka tehasehooneid enam. Järgmine Audi nimega auto müüdi 1965. aastal - tegemist oli DKW kerega ning Mercedes-Benz  mootoriga autoga. Alles järgmiste mudelitega hakkas Audi end suruma premium-klassi ning vast 80-ndatel ka kõrgemale. Audi nime kasutuselevõtmine oli pigem juhuslik - võiksime samu autosid täna näha ka Horchi, Wandereri, NSU või ka päris uue nime all.