[spitfire]

Hiinast tulevaid numbreid väga tõsiselt võtta ei tohiks. Loomulikult on seal palju paremini hakkama saadud viiruse kontrollimisega kui lääne ühiskonnas, kuid fakt on ka see, et sellist militarrünnakut inimeste vastu ei hakka lääne pool eales tegema.

Mõne aasta tagused kogemused Hiina med. sisteemist, nii nagu nad mulle meelde on jäänud Hiinast:

Siis oli elu ilus, suurim probleem tundus olema kui organismi alumine punn ei pea. Noh saate aru küll..
Kogu pull algas, kõige ebasobivamal ajal nii nagu ikka, kell 4 öösel. Õnneks olime linna kõige fänsimas hotellis, nõuka aja mõistes Inturist. Hotellis üks vend englisit pani ja see seletas taksojuhile kuhu meid viia. Ja siin tegime esimese vea. Me oleks pidanud laskma taksojuhile tõlkida ka valge inimese probleemi. No, et punn ei pea. Viidi haiglasse, mis oli esmapilgul  väga pro. Vastuvõtu toas istus kamp noori, kõigil olid puhvaikad seljas ja valge kittel venitatud puhvaika peale. Jõhkralt külm ja tuul tõmbab. Pilt oli koomiline, aga no okei, meil siin teised probleemid. Siis algas mis keelt räägime voor, mille võitjaks osutus ikkagi käed-jalad ehk pantomiim. No heli efektid olid lubatud, ei olnud olulist vahet mis keeles mina rääkisin. Probleem osutus arusaadavaks, kuigi täiendavaid küsimusi tuli suht palju. No nii. Noor tatikas (ma arvan, et med kooli esimese kursuse kursant) hakkas siis pastakast mingit juttu välja imema ja patsiendi kaarti täitma. Julgelt pool tundi. Siis hakati koostama nimekirja. Mingil hetkel tuli vennal pikem mõttepaus... ja siis vend kirjutas paberile puhtas eesti keeles C-vitamiin !! 

See nimekiri ulatati mulle. Võtsin selle tänuga vastu, no et nüüd hakkab juhtuma, aga ei hakanud. Lükati vastuvõtu toast välja. No ootame. Paar tegelast seal jõlkus aga kõik vaatavad meid väga imelikult, tulevad juurde siis räägivad meiega väga nõudlikul toonil. Muffigi aru ei saa. Äkki üks tuttav nägu. Taksojuht. See siis teeb väga imestunud näo pähe ja ma saan aru, et see mis hetk tagasi oli suur probleem saab nüüd järsku lahenduse. Vend näitab mulle tasku peale kus raha on ! No muidugi ! See lipakas mis mulle pihku pisteti oli vajalike ravimite nimekiri, mis tuli apteegi luugist (20x20cm auk seinas) sisse pista koos vajaliku summaga. Kui ravimite kotike käes, siis hakkas juhtuma.

Palat. Kogu sisustus on nagu ulmefilmis. Voodid on nagu oleks tuuletunnelis testitud. Üüber moodne. Ja siis. Palatis oli vist 4 voodit ja kui silmad hakkasid pimedusega harjuma, nägin, et igas voodis on kaks inimest. No joppenpuhh. Väga aru ei saa, aga kahtlaselt sedamoodi, et osad on prouad ja osad vist mitte. Pikutavad siis üks ühte ja teine teist pidi, sõna otseses mõttes pea ja jalad koos. Ma ei ole vist veel maininud, et see peamine probleem oli minu teisel poolel. Kuna ta oli omadega päris läbi, siis siin pikka arutelu ei toimunud ja ta vupsti koos jope ja teksadega teki alla. Enne veel ahastades, et jummel küll, ongi kaks inimest igas voodis ! No istusin siis seal voodi serva peal ja sain päris ruttu aru, miks igas voodis kaks tegelast on. Külm. Ma arvan, et seal palatis oli umbes +5. Pugesin siis kah samasse tõsiselt kitsasse voodisse, et kesse r*sk mind siit ikka ära ajama tuleb, ja kui tuleb siis ilmselt alles hommikul.

Hommik. Iga k*rdi 20mintsa tagant käis koristaja, lasi lapiga kõik kohad üle. Tuli tohter, rääkis omas keeles pikad jutud, nägi tark välja, kena ja viisakas. Pandi tilgutid, võeti verd ja tehti protseduure ja värke. A ma olin nagu ebakindlal alusel, sest mida ma seal vahin. Samas ära ka keegi ei aja. Naine ütles, et ei lähe kuhugi, tema siia lend kuule palatisse üksi ei jää. A kõht on tühi. Jälle see k*rdi koristaja tuleb oma lapiga justkui meid polekski siin. Lase k*rt inimesel haige olla. Kõrval voodites kah elu käib. Üks on pikali ja teine istub voodi serva peal. Sõnagi keegi juttu ei räägi. Vaikselt mehkeldavad kusagilt kapi nurgast mingi riisi välja, kusagilt ilmus mingi aurav tee. A meile mitte midagi. Ja alles siis jõuab meile vaikselt kohale, et siin on söök igaühe enda mure.

No selge. Mäkk Doonalds. Ise mõtlen, et kui ma sööma lähen, siis kas ma pärast sisse saan? Teen proovi. Mind vaadatakse imeliku pilguga ja ma tunnen , et nad tegelikult tahaks mulle midagi öelda. No ilmselt, et ära siit kaudu käi, arvan. Eksin. A sellest hiljem. Lähen tuimalt vastuvõtust läbi, sama auk kust tulime. Võtan takso ja Mäkki. Ok, tunni pärast tagasi ja plaan hiilida haiglasse. Teen tuima kala näo pähe ja plaanin marssida samast august sisse. Tutkit. Väga ärritunud noor plika kargab mulle verbaalselt turja kinni ja mulle üllatuslikult sikutab mind vastuvõttu. Sinna on vahepeal tekkinud inglise keele doktor ! Wau. See tegelane oskab umbes 10 sõna ja nende baasil moodustab lause, et "sina siit mitte ära minema". Tohoh. Tagasi palatis. Olukord endine, koristaja terroriseerib iga 20mintsa tagant, iga voodi serva peal istub keegi ja keegi sõnagi juttu omavahel ei räägi.

Alles nüüd panen tähele, et kõigis palatites on vähemalt üks aken lahti ja kui selle kinni panen tuleb koristaja ja teeb selle uuesti lahti. Tuuletõmme on lakkamatu. Radikaid seintel ei ole. Seintel on igat laadi pistikuid, med torusid, vilkuvaid tulukesi ja mida kõike, igaks med juhtumiks, aga mitte radikat. Teen väikse retke ja satun "kogemata" teise osakonda, seal voodeid pole ja tüübid istuvad toolidel nagu ootaks bussijaamas bussi, kuigi pooled on samal ajal tilgutite all. Ilmselgelt on see statsionaar aga ilma vooditeta. A muidu ilus puhas. Aga sürr. 

Kõrval voodites toimuvad kummalised vangerdused. Üks voodi serval istunud vanamees asendub vanema prouaga. Vahetavad omavahel 2 sõna ja kõik. Voodis olev patsient sellele ei reageeri. Proua võtab vaikselt krabisevast kotist karbikese, nojah ikka riisiga. Siis luristavad teed. Teisest voodist kirjutatakse patsient välja. Arve on umbes pool meetrit pikk. Vaatan summat, umbes 25 euri. Vaikselt nagu hakkab juba harjuma, tilguti, koristaja, tabletid, koristaja, arst, koristaja, tilguti, koristaja.. Kogu haigla oli niii puhas, et isegi sokkides oli piinlik käia.

Ja siis rikkus juba tavapärast rutiini Vahejuhtum: olime (madalal) esimesel korrusel ja üks vend paneb sisuliselt vastu akent pargitud auto tiksuma. Loogiline oleks, et panin käima ja sõidan 10m eemale, aga ei. Kogu palat on gaasi täis ja mitte keegi ei reageeri. No esimese ütlemise peale see vend väga ei reageerinud. Kuna aknal olid ikkagi trellid ees siis see vend valjustikarjuvatvalgetinimest silmnähtavalt ei kartnud ka. Mul tuli juba sõnadest puudus ja just siis kui ma otsustasin üle minna rahvusvahelisele ehk siis nõukogude inimeste suhtluskeelele siis lõpuks ikka vedas ennast autoga kaugemale, aga ega ta vist ise päriselt aru ei saanud, et mis pärast. Kogu palat vaatas mind seekord tänuliku pilguga, aga keegi ei öelnud sõnagi. No jah, miks peaks. 

Hiljem saime siis teada, et see teine inimene seal voodi serva peal (ja öösel voodis) on "saatja". Haiget ilma saatjata haiglasse vastu ei võeta. Kui sul omal kedagi kaasas ei ole, siis vastuvõtus istuvad "rendi saatjad" kellele sa siis maksad teenuse eest. Saatja haiglast lahkuda ei tohi. Saatja vastutab siis sisuliselt sinu toitlustamise eest.
Ja kütet ei olevat kusagil Jangtse jõest alla poole jäävates piirkondades, sest partei nii otsustas.

Aga kokkuvõtvalt on minul küll Hiina med. sisteemi usku, algul oli küll selline Ott kosmoses tunne, aga kui sisteemile pihta saad, siis toimib. Aga see koristaja tädi kes pidevalt närvidele käis, on tänaste uudiste valguses ilmselt skafandris  , patsiendid maskidega ja saatjad ilma  .