[Formika]

Nii, et kõik ausalt ära rääkida pean minema eelmise aasta Juuni kuusse, kui kutsuti igasugustele vanatehnika üritustele. Istusin maha ja leidsin, et polegi millegagi minna. Olemasolevad autod kõik nii ära peenhäälestatud, et keerata kõhualune igasuguse teel vedeleva saastaga kokku, ei tundu seeditava ideena. Mõtlesin, pean endale muretsema liikuri, millele ei peaks kulutama erilisi vahendeid ja millele saaks võtta musta numbri. Tähendab, vaja leida 35+ aastat originaalne, vähesõitnud auto. Aga milline. Kui 1980 a kevadel sõjaväest tulin, vaene maa poiss aga veri vemmeldas. Vaja ringi tõmmelda, aga millega. Naabertalu peretütar oli abielus mingi sõjaväelasega ja sellel oli Moskvich 407 ammusest ajast seisma jäänud. Sain selle küllalt soodsalt kätte ja algas minu auto elu - ikka 2 päeva remonti ja üks päev sõitu. Mingit nostalgiat see masin esile ei kutsu. Siis kolm aastat hiljem võtsin naise ja siis äia-papa, oma isa ja ise ka panime rahad kokku ja noorpaarile osteti VAZ 21011. Muidugi mitte uus aga maksis rohkem kui uus, kuigi oli 3 aastat vana. Sõitsin sellega mitu aastat, probleeme temaga ei olnud aga pere kasvas ja ämma juures ärklitoas enam elada ei tahtnud ja oma maja nimel tuli autost ka loobuda. Aga siis tulid ajad, kus maal elamine muutus väga kasumlikuks. Pidasime kõvasti pulle ja 1,5 aastaga oli uue auto raha koos. Kuna ristisa oli Moskvas mingis ministeeriumis ajutiselt tööl, põrutasin sinna ja ostsin endale VAZ 2108. Aasta oli siis 1986. Oli esimene või teine 08 Võrus. Rahvas käis algul kõvasti uudistamas. Sõitsin paar aastat sellega ja siis müüsin maha. Raha sain rohkem, kui ise auto eest välja käisin. Ei istunud see 2 ukseline mulle. Hing ihkas 07-t. Vahel oli oma maja enamvähem elukõlblikuks saanud ja raha oli ka tiba rohkem. Eestis 07 ja 09 maksid hirmsat hinda, nii et keerasin pilgu Venemaa poole. Lellepoja ja naisevennaga sai hullumeelne plaan paika pandud - sõidame Siberisse ja toome sealt endale autod. Kuuldavasti pidi hinnavahe Eestiga mitu tuhat olema. Mõeldud, tehtud, istusime Riiast lennukile ja lendasime Omskisse. Sealt midagi ei saanud, rongiga edasi Novosibirskisse. Seal oli küllalt kõva autoturg aga turu väravas, Gaz 24 kapotil lösutas kuldhammastega sell ja teadustas (segodnja mõ pribalticem mashin ne prodajom) ja keegi ei julgenudki meile müüa. Üks normaalne sell, kellega seal juttu puhusime, soovitas meil Sverdlovskisse sõita, seal pidid kõige soodsamad autod olema. Ega muud üle ei jäänudki, õhtul rongile ja Sverdlovskisse. Ja tõesti, seal autosid liikus. 09 ja 07 ei saanud aga lellepojaga saime 2 uut 06, sama 88 a. omad ja naisevend, kellel raha vähem sai 86 a. 06-e. 
Kuidagi saime ka ilma suuremate jamadeta koju. Aga 07 jäigi mul saamata ja nüüd 32 aastat hiljem otsustasin selle vea parandada. Pea aasta sirvisin kuulutusi üle ex Liidu, kui ühel päeval jäi silma selline.
   
Võtsin müüjaga ühendust, et kas ajab pada, 36 a vana, originaalvärv ja 29 800 läbisõit ja hind c. 2000.-€. Rääkis et ei aja. Auto oli vanaisa oma, kes 93-l aastal läks parematele jahimaadele. 1992 aastast pole auto kasutuses olnud ja seisnud garaazis. Kuulus isale, aga ta ei sõitnud, hoidis nagu reliikviat. Mõtlesin 2000.-€ pole suur risk, vaatama minna ei saa Karoona, tegin ettepaneku too auto Pihkvasse ära, mul seal hea tuttav Mihhail, kellele mul tehtud notariaalne volitus, küll tema mulle auto edasi toimetab. Tõigi ära ja peale mõningat jama dokumentidega sain eile auto kätte. Oli pime kui maha laadisime. Ajasin garaazi ja keerasin magama. 
   
Jätkan mõne aja pärast.