18-12-2020, 16:05 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 18-12-2020, 19:37 PM ja muutjaks oli mihkels.)
Teen teisele Vanette teemale ka enda oma kõrvale.
Tõenäoliselt algab minu seiklus konkreetse bussiga umbes täpselt nii, nagu suurem osa projekte - netis juhuslikult kuulutusi surfates ja mõttega, et "ega mul seda ju tegelikult vaja ei ole". Ent mõte talvel mingi projekti kallal nokitseda ei andnud rahu ning unistus matkabussist hakkas vaikselt vormi võtma.
Tegu 1982. aastal Nissani tehasest välja veerenud tagaveolise Nissan Vanettega, 1.5l bensukas ja võimsad 51kW. Buss on mõnusalt kõrge ja taga kongis päris mööda maad roomama ei pea. Samuti on pikkus meetri jagu lühem kui mu Saab 900c! Peal on tal Nissani A15 mootor, mille kohta on internet õnneks infot täis.
Buss oli esimest korda müügis sellel kevadel, sai vahepealse omaniku käes piduritorude vahetuse, kuid jäi siis ajapuudusel taas seisma. Mina käisin tal oktoobri keskel Toilas järel ja olen sellest saati vahelduva eduga ta kallal nokitsenud.
Kevadises müügikuulutuses oleval pildil on buss juba vahepeal maaga üheks saanud:
Üllataval kombel on kere aga päris hästi säilinud - põhi on mingil hetkel vahetatud ja paksu määrde all ning täiesti roosteta. Läbivat roostet on ainult esitiibadel ning veidi uste alumistes servades. Nagu öeldud, siis oli vahepealne omanik ta kallal juba natuke nokitsenud ning bussi ka tööle saanud. Seda mul kahjuks testida ei õnnestunud, kuna süütepoolile ei tulnud voolu peale. Lükkasime bussi konnale ja asusin Tartu poole teele:
Pärast garaaži veeretamist vedasin akult voolu otse süütepoolile ja pika käiamise peale buss käivitus. Mööda kaableid liikudes jõudsin katkise kaitsmeni, pärast mille vahetust probleem lahenes. Vedas, et katkise kaitsme pärast (khm-khm) suuremat lammutamist ette ei jõudnud võtta. Vahetasin lekkiva klapikaane tihendi, vedasin uued kütusevoolikud ning paigaldasin eelmise omaniku poolt valmis ostetud elektrilise kütusepumba. Lisaks õlivahetus, uus õlifilter ja jahutusvedelik. Lammutasin kongi laiali ning vineerpõranda alt vaatas vastu täiesti roostevaba ning ilusa värvi all olev põrand:
Kuna sõites on kongis väga korralik kaja, peab vaikselt mürasummutuse peale mõtlema hakkama. Kallist Dynamati sinna põrandale panna ei tahaks. On kellelgi mingi odavama materjaliga kogemusi? Vaikselt nokin salongi korrastamise ning aastate jooksul kogunenud tolmu ja mustuse eemaldamise kallal. Täna hommikul ei saanud rahu, kruvisin talverehvid alla ning käisin ÜV punktis. Sain küll korduva, kuid nägu ikka naerul - vigadeks vaid nõrk käsipidur ja üks lekkiv piduritoru. Need saavad järgmise nädala alguses lahendatud ja siis on buss pärast 9 aastat loodetavasti taas esimest korda legaalselt teel. Veermik, tuled-viled ja muu olid korras.
Järgmisena tuleb väiksemad keretööd ette võtta ning karburaatorit seadistada. Tühikäigu pöörded on hetkel veidi liiga kõrged ning karpalt reguleerides neid esimese hooga madalamaks saada ei õnnestunud. Kui tehniline seisukord korda saab, siis asun sisemuse kallale ning loodetavasti jõuan kevadeks lahtikäiva diivanvoodi ja mõned kapid ehitada.
Tõenäoliselt algab minu seiklus konkreetse bussiga umbes täpselt nii, nagu suurem osa projekte - netis juhuslikult kuulutusi surfates ja mõttega, et "ega mul seda ju tegelikult vaja ei ole". Ent mõte talvel mingi projekti kallal nokitseda ei andnud rahu ning unistus matkabussist hakkas vaikselt vormi võtma.
Tegu 1982. aastal Nissani tehasest välja veerenud tagaveolise Nissan Vanettega, 1.5l bensukas ja võimsad 51kW. Buss on mõnusalt kõrge ja taga kongis päris mööda maad roomama ei pea. Samuti on pikkus meetri jagu lühem kui mu Saab 900c! Peal on tal Nissani A15 mootor, mille kohta on internet õnneks infot täis.
Buss oli esimest korda müügis sellel kevadel, sai vahepealse omaniku käes piduritorude vahetuse, kuid jäi siis ajapuudusel taas seisma. Mina käisin tal oktoobri keskel Toilas järel ja olen sellest saati vahelduva eduga ta kallal nokitsenud.
Kevadises müügikuulutuses oleval pildil on buss juba vahepeal maaga üheks saanud:
Üllataval kombel on kere aga päris hästi säilinud - põhi on mingil hetkel vahetatud ja paksu määrde all ning täiesti roosteta. Läbivat roostet on ainult esitiibadel ning veidi uste alumistes servades. Nagu öeldud, siis oli vahepealne omanik ta kallal juba natuke nokitsenud ning bussi ka tööle saanud. Seda mul kahjuks testida ei õnnestunud, kuna süütepoolile ei tulnud voolu peale. Lükkasime bussi konnale ja asusin Tartu poole teele:
Pärast garaaži veeretamist vedasin akult voolu otse süütepoolile ja pika käiamise peale buss käivitus. Mööda kaableid liikudes jõudsin katkise kaitsmeni, pärast mille vahetust probleem lahenes. Vedas, et katkise kaitsme pärast (khm-khm) suuremat lammutamist ette ei jõudnud võtta. Vahetasin lekkiva klapikaane tihendi, vedasin uued kütusevoolikud ning paigaldasin eelmise omaniku poolt valmis ostetud elektrilise kütusepumba. Lisaks õlivahetus, uus õlifilter ja jahutusvedelik. Lammutasin kongi laiali ning vineerpõranda alt vaatas vastu täiesti roostevaba ning ilusa värvi all olev põrand:
Kuna sõites on kongis väga korralik kaja, peab vaikselt mürasummutuse peale mõtlema hakkama. Kallist Dynamati sinna põrandale panna ei tahaks. On kellelgi mingi odavama materjaliga kogemusi? Vaikselt nokin salongi korrastamise ning aastate jooksul kogunenud tolmu ja mustuse eemaldamise kallal. Täna hommikul ei saanud rahu, kruvisin talverehvid alla ning käisin ÜV punktis. Sain küll korduva, kuid nägu ikka naerul - vigadeks vaid nõrk käsipidur ja üks lekkiv piduritoru. Need saavad järgmise nädala alguses lahendatud ja siis on buss pärast 9 aastat loodetavasti taas esimest korda legaalselt teel. Veermik, tuled-viled ja muu olid korras.
Järgmisena tuleb väiksemad keretööd ette võtta ning karburaatorit seadistada. Tühikäigu pöörded on hetkel veidi liiga kõrged ning karpalt reguleerides neid esimese hooga madalamaks saada ei õnnestunud. Kui tehniline seisukord korda saab, siis asun sisemuse kallale ning loodetavasti jõuan kevadeks lahtikäiva diivanvoodi ja mõned kapid ehitada.